Sel nädalal möödus üheksa aastat Fukushima katastroofist. Koroonaviiruse varjus möödus see päev rahvusvahelise üldsuse jaoks üsna märkamatult. Jaapani peaministri Shinzo Abe otsusel jäi koroonahirmus ära ka iga-aastane mälestustseremoonia Tokyo südalinnas - riigipea eelistas oma kõne pidada turvalises stuudioruumis telekaamerate ees. Kui Jaapan kuuluks nende riikide hulka, kus on kasutusele võetud karmid viirusevastased meetmed, ei oleks selles midagi üllatavat. Ent seda Jaapan ei ole. olümpiamängude tõrvikujooks, mille Kreeka etapp just reedel tühistati, peaks endiselt algama 26. märtsil Fukushima 20-kilomeetrisest evakuatsioonitsoonist.
Koroonaviiruse õnnistus
Ühelt poolt on Abe jaoks kindlasti tänuväärne, et tähelepanu Fuksuhima radiatsiooniohult eemale juhiti. Ametlikult on radiatsiooniga kõik kontrolli all ja ülesehitamise loosungi all peetavate olümpiamängude ohutus tagatud. Ent kodanikuühenduste mõõtmised avastasid olümpiaküla J-village territooriumi lähedalt väga kõrge radiatsioonitasemega alasid, mille valitsus alles peale IOC sekkumist ära saneeris. Tõrvikujooksu seitsmes etapp möödub aga vaevu 2,3 kilomeetri kauguselt kurikuulsast Fukushima Dai-ichi elektrijaamast, kus sulanud tuumakütus endiselt rusude sees lebab, ilma igasuguse sarkofaagita.
Koroonaviirus oli seega jumala kingitus, mis avalikkuse mõtted mujale viib. Häda on vaid selles, et avalikkus ei usu ka seda, et olümpiamängude turvalisus koroonaviiruse pandeemia kontekstis tagatud on. Sel ajal kui ülejäänud maailm piirab avalikke kogunemisi täielikult või osaliselt, valmistub Jaapan endiselt suurejooneliseks tõrvikujooksuks ja olümpiamängudeks. Tõele au andes tuleb tunnistada, et kuni möödunud reedeni puudus Abel tegelikult seadusandlik vahend eriolukorra kuulutamiseks. Kuid puudulik kriisikommunikatsioon ja pikk pea liiva sisse peitmine nii Fukushima kui koroonaviiruse kontekstis on viinud olukorrani, kus tema valitsuse usalduskrediit on äärmiselt madal ja turvalisuslubadused väheveenvad.
Kriisikommunikatsiooni läbikukkumine
Et Nõukogude Liit 1986ndal aastal Tšornobõli õnnetust üritas kinni mätsida, ei üllata ilmselt kedagi. Et aga demokraatlik riik 2011. aastal ei suutnud selgelt õnnetuse ulatust selgelt avalikkusele kommunikeerida, on mõnevõrra üllatavam. Katastroofijärgsed esimesed päevad oli toona veel Naoto Kani juhitud valitsus põhimõtteliselt vait või saatis pressile ilma igasuguse selgituseta andmetabeleid. Evakuatsioonikäsud olid ebaselged, mistõttu osa inimesi sattus nii-öelda vihma käest räästa alla: radiatsiooni hulk teatud piirkonnas sõltub sellest, kuhu tuul selle kannab, ja kolme, kümne ja kahekümne meetri raadiuses tõmmatud arbitraarsed ringid ei peegelda reaalset ohtu. Alles viis ja pool nädalat peale õnnetust evakueeriti inimesed tõsiselt saastatud Iitate ja Namie omavalitsustest elektrijaamast loodes, väljaspool 20 kilomeetri raadiust.
Kui Abe aasta hiljem peaministritooli üle võttis, valitsuse suhtlusoskus ei paranenud. Jätkuvalt vastuolulised sõnumid, vaikus ja kinnimätsimine on viinud usalduse Abe ja riigiametite vastu kriisisituatsioonis madalaks. Läbipaistvuse huvides avalikesse kohtadesse paigutatud välismaised dosimeetrid vahetati välja jaapani omade vastu, väitega, et Jaapanis on teised turvastandardid. Turvalise baasradiatsiooni näitajaid muudeti. Kodanikuühendused avastavad kõrget radiatsiooni aladelt, mille valitsus väidab olevat turvalise. Kõik need juhtumid on viinud olukorrani, kus Abe motiivides kaheldaks isegi siis, kui ta käituks rahvusvahelise teadlaste konsensuse järgi. Näiteks on tal võimatu ellu viia ekspertide soovitust lahustada rohkem kui miljon tonni elektrijaama ladestunud triitiumi sisaldusega vett Vaiksesse ookeani, sest keegi ei usuks selle turvalisusse.
Avalik suhtlus muutuvas kriisis
On oluline meeles pidada, et nii kiirelt arenevas kriisis nagu seda oli Fukushima õnnetus või ka tänane koroonaviiruse pandeemia, toob iga tund ja päev uusi teadmisi. Vastavalt sellele, milliseid rahvastikugruppe kriis puudutab ja kuidas areneb meie teadmine kriisi põhjustest, võivad vajalikud meetmed täna olla kardinaalselt erinevad otsustest, mille tegime eile. Kurb tõsiasi on, et mida rohkem meil on haigeid, seda paremini teame me, kuidas koroonaviirus käitub, mistõttu võib juhtuda, et tänane WHO soovitus on eilsega vastuolus. Lisaks peavad spetsialistid mõtlema sellele, mis võib juhtuda homme: kui on oht, et lendab õhku ka Reaktor 2, on selle ärahoidmine prioriteet Reaktor 1 kahjutukstegemise ees. Viiruse puhul ei saa mõelda vaid tänastele haigetele, vaid näiteks intensiivravi võimekusele homme ja järgmise viirusepuhangu ajal, näiteks sügisel.
Taoline sügavalt erialane teadmine on harva laiemale publikule kättesaadav ning selle selgitamine pidevalt muutuva kriisi olukorras võimatu. Niisuguses olukorras on äärmiselt oluline, et inimestel on usaldus sõnumitooja vastu, et poliitiline eliit räägib spetsialistidega ühte keelt ja et otsuseid - ka ekslikke - ei rünnataks poliitilistel motiividel. Reha, millele Abe astus 2011. aastal ja millel trambivad paljud teisedki ühiskonnad, on usaldusväärse info puudumine marginaalsetes kogukondades ja riigikeelt mitte valdajate seas. Peab meeles pidama, et mida marginaalsem on ühiskonnagrupp, seda haavatavam on ta radikaalsetele kriisimeetmetele ja seda väiksem on tema eelnev usaldus süsteemi vastu. Kui Libeeria valitsus 2014. aasta ebolapuhangu ajal Monrovia vaeseima slummi karantiini pani, puudus viimastel toit, vesi ja usaldus, viies ülestõusu ja surmaga lõppenud tulistamiseni valitsusvägede poolt. Et meetmeid jälgitaks, peavad inimesed uskuma, et need on põhjendatud ja et nende kehtestajad käituvad laiema üldsuse huvides.
Kriis teaduse eitamise ajastul
Suur erinevus 2014. aasta ebola kriisi ja tänase koroonaviiruse pandeemia ajal seisneb selles, kuidas suurriikide juhtkond suhtub ekspertidesse. Abet, Trumpi, Johnsonit ja Xi Jinpingi ühendab see, et neile meeldib teha otsusi endale lojaalsete parteifunktsionäride keskel, selmet eksperte kaasata. Isegi kui eksperdid ei tea täit tõde tänase koroonaviiruse kohta, on neil enamasti selja taga aastakümneid tööd teiste, sarnaste viirusepuhangutega, mis teeb nende ennustused kordades pädevamaks kui puhtpoliitilised otsused. Loomulikult peab valitsus tegelema ka rahva hirmudega, kuid ainult paanikal põhinevatel populistlikel otsustel on kalduvus langeda ksenofoobiasse või võtta kasutusele silmatorkavad radikaalsed meetmed, mis ei pruugi aga kriisi edasise arengu suhtes kuigi adekvaatsed olla. Kui valitsejad vaikivad või edastavad vastuolulisi sõnumeid, kui eksperte diskrediteeritakse, õitsevad aga vandenõuteooriad, iseravitsejad ja alternatiivsed faktid.
Neljale ülalnimetatud riigijuhile on ühine ka läbipaistmatus. Rahvusvaheline üldsus on korduvalt tauninud Hiina-poolset andmete kinnimätsimist koroonaviiruse algusperioodil, kuid täpselt sama vähe teame me karantiinimeetmetest ja protseduuridest, mida Jaapan rakendas Diamond Princessil. Teadmine sellest, kuidas viirus levis laeval, aitaks teadlasi täna edasiste meetmete väljatöötamisel. Abe patsutas end hiljuti õlale, et koroonaviiruse levik Jaapanis on kontrolli all, kuid nagu üheksa aastat tagasi, pole sugugi kindel, et tema numbreid võib usaldada. Riikides, kus puudub riiklik tervisekindlustus või see ei kata koroonaviiruse testi (nagu Jaapanis), on registreeritud juhtumite arv tõenäoliselt väga eksitav. Tahab ju Abe iga hinna eest oma olümpiamänge pidada ja tal puudub igasugune motivatsioon avalikult kriisi raskust tunnistada. Küll on aga oodata rohkelt kosmeetilisi „plaastreid" rahva hirmudele. Rahvusvahelist üldsust puudtavad need mitte ainult seepärast, et olümpiamängud on suurepärane võimalus viirust üle terve maakera levitada, vaid ka sellepärast, et iga populismist juhitud otsus teeb teaduspõhised otsused teistes riikides raskemaks.
Kati Lindström, semiootik ja keskkonnaajaloolane, kelle põhiline tööpõld asub Jaapanis. Ta on teadur Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis ning on tõlkinud jaapani keelest mitmeid teoseid.
„Koroonakogemus" on rubriik, kus toome teieni teiste riikide kogemusi viirusega võitlemisel. Kui elad mõnes välisriigis ning sooviksid oma kogemusi - ja mõtteid - jagada, kirjuta arvamus@epl.ee!
