KOROONAKOGEMUS | Annika Uudelepp: päästeoperatsioon Prantsusmaalt “koju maapakku“ kiirusel 160 km/h ehk Minu sünnipäev keset tormist merd
Hindasin neljapäeval Pariisis olukorra kohe-kohe kriisiks minevaks ja otsustasime perega reedel Eestisse tulla. Seekord autoga, et mitte eakat vanaema lennureisiga viirusohtu seada. Pakkisin auto, magasime öö ja startisime reede hommikul viiekesi (vanaema, kaks last, mina ja kass) Eesti poole. See oli üks igati õnnelik reede 13.
Kodune staap asendamatu Liisa Pasti kaugjuhtimisel jälgis uudisvoogu ja kuna Poola piiriga seotud sõnumid polnud julgustavad, võtsime suuna Kieli peale, et jõuda õhtusele Klaipedasse minevale kaubalaevale. Ma polnud elus kunagi 10 tundi jutti roolis olnud, liiatigi Saksa bahnil sedasi gaasi andnud, et 110 km/h tundus lausa jalutamisena. Tõsi, oluliselt kõrgematel pööretel sõit tingis kuidagi harjumatult rohkem tankimisi, et seejärel jälle 160+ km/h edasi kimada. Huhh, jõdsime laevale, kuigi ametlik check-ini aeg oli möödas.
Olime ainus sõiduauto (vähemalt nii palju, kui silmaga näha oli) rekade vahel. Laevasõit pidi kestma 20 tundi. Algul oli kõik väga lahe ja sujuv, aga öösel avamerele jõudes tuli korralik torm, nii et hommikuks olime kõik merehaiged ja näost lubjakarva. Selles olukorras kolme omal viisil ettekantud sünnipäevalaulu kitsukeses kajutis ei unusta ma iial, see oli nii kohutavalt koomiline ja naersime kõik, hoolimata hullust iiveldusest.
Kui 20 tundi laevasõitu selja taga, jõudsime laupäeva õhtul kella 18 paiku Klaipedasse ja siis kontrollisid Leedu ametiasutused enne laevalt mahaminekut temperatuuri. Tekile sisenes viis valges skafandris ja maskidega kuju. Seletati rahulikult, mida ja miks tehakse. Aga meie Lilli arvas, et need on Star Warsi tegelased ja temperatuurimõõtja on laserpüss, ja röökis üle laevasalongi. Kotis kass hakkas seepeale näuguma ja me olime seal rekameeste keskel nagu piletiraha väärt rändtsirkus. Aga palavikku meil kellelgi polnud ja saime autosse.
Edasi 8,5 tundi autosõitu Leedust Eestisse, kogu tee pimedas. Läti piiril ei olnud kedagi. Eesti piiril palus politseiametnik üliviisakalt täita ära ühe blanketi ja kontrollis dokumente. Kiire, sujuv, lahke.
Ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama sain, aga igal juhul jõudsime pühapäeva varahommikul kella 4 paiku õnnelikult koju. Nüüd oleme kenasti isolatsioonis 14 päeva keset Virumaa metsi ja väga rahul, et koju saime. Kuivaineid ja WC-paberit on piisavalt, olge mureta.
"Koroonakogemus" on rubriik, kus jagame teiste riikide ning välismaal viibivate/viibinud eestlaste kogemusi viirusega võitlemisel. Kui elad välisriigis ning sooviksid oma kogemusi ja mõtteid jagada, kirjuta arvamus@epl.ee!
