Esiteks, olukorrast. Postimehes ei ole kadunud kriitika valitsuse suunal. Seda võib tõendada mistahes Postimehe sisuanalüüs.
Teiseks, kontekstist. Eriolukorras peab ajakirjanduslik kriitilisus väljenduma mitte üksnes teravate küsimuste küsimises (mida teravam, seda parem!), vaid oskuses informatsiooni analüüsida ning kõrvutada seda valituselt või ametkondadelt laekuva informatsiooniga. Lisaks saab ajakirjandus suunata valitsuse tähelepanu probleemidele meie tellitud ekspertide lugudega (mis võivad olla ka valitsust mingis suunas survestavad) ning argumenteeritud seisukohtadega juhtkirjades. Aga see peab olema viisakas ja lugupidav suhtlus. Seda me Postimehes teemegi.
Kolmandaks, tulevikust. Käesolevast nädalast hakkab Postimees avaldama parlamendi fraktsioonide seisukohti meie küsimustele, et Riigikogu ei taandareneks vaikivaks kummitempliks. Ent taas: see ei peaks olema tavapärane kraaklemine opositsiooni-koalitsiooni vahel, vaid võimalus kõigile esitada oma positiivset programmi. Epideemia on meie ühine probleem ning me peame suutma seda lahendada koos.
