Kui Kaja Kannust sai filosoofiaüliõpilane

Räpina aianduskoolis konserveerimist õppinud etenduskunstnik astus 40. eluaasta künnisel filosoofiat õppima. Kaasnähtusena sündis värskendav ja kaasahaarav raamat.

Internet on nii tulvil kõikvõimalikke veebipõhiseid kultuurisoovitusi, et võtab peagi pea pööritama. Ei maksa unustada pilku vahel ekraanilt (kus minu oma seda teksti trükkides muidugi on) eemale suunata, näiteks raamatule. Nagu muuseas on mul käepärast üks soovitus.

Hiljuti ilmus Kaja Kannu „Tänavatüdruk”, mida võib näha ka mõttelise järjena seitsme aasta eest ilmunud samuti omaeluloolisele „Erateele”. Kannu esimese raamatu keskmes oli maja Pardimäel, mida ta tasapisi üles ehitas ja kuhu residentuuri lõi. Pardimäe on ka „Tänavatüdruku” tegevuspaikade seas, ent põhirõhk on hoopis uuel kohal. Täpsemalt sellel, mida selles kohas teha saab. Tallinna ülikooli astumine ja filosoofiaõpingute alustamine on pööre end kultuurivaldkonnas ammu tõestanud etenduskunstniku elus. Filosoofiaõpinguid jätkas Kann hiljemgi, ent raamatus keskendub ta aastatele 2014–2016.

Raamatu minategelane Kaja kattub ilmselgelt suuresti reaalse elu Kaja Kannuga, ent sellest hoolimata ei tahaks ma inimest ja tegelast lõpuni samastada. Niigi on autobiograafiliste tekstide puhul kohati suur kiusatus rääkida inimesest, mitte tekstist.

Filosoofiaõpinguid kasutab peategelane enesele omaselt (et siis ikkagi juba samastan neid?) nihestatud moel. Filosoofialoengutest ja õppejõududelt, keda ta muide järjepidevalt ja täiesti teadlikult õpsideks nimetab, saadud teadmisi ja infokilde rakendab ta igal juhul just nii, nagu talle parajasti sobib. Mõnest kõnetavast või inspireerivast lausest piisab, ambitsioon või siht ei olegi tingimata sellesse süüvida, mida keegi on öelda tahtnud. Valmis kunstnik, valmis iseloom – võib vast seda endale lubada küll?

Kaasakiskuv lugemine

Seejuures on minategelane küll ise- ja eneseteadlik, ent samal ajal ka ebakindel. Läbi kumab aukartus, kohati ehk ärevuski õppejõudude ja teiste üliõpilaste ees. Ent olukorrad keerduvad lõpuks ikka võtmesse, kus ei sünni tingimata kellegi teise kontseptsioonide mõistmine, vaid autori isiklik pilt ja täiesti uus visioon.

„Kõike peab neile filosoofidele ette ütlema, et mida ma täpselt tegema hakkan, ja siis pärast veel, et mis see täpselt oli, mida ma tegin.”

Kann kirjeldab raamatus essee kirjutamist ja sellele saadud koolikaaslase tagasisidet. „Kirjutan mitte viis, vaid kokku kuus tundi. Söön, teen sauna ja õhtul saadan meiliga Aarnele. Aarne vastab kohe, et tegemist on uduga, ei ole seost erinevate lõikude vahel ja puudub nagu teema, et millest sa seal ikkagi kirjutad. [---] Enne magamaminekut avan uuesti faili, viskan palju välja, tõstan laiendava väite hoopis lõppu ja jään magama mõttega, et küll need filosoofid on ikka lollakad. Kõike peab neile ette ütlema, et mida ma täpselt tegema hakkan, ja siis pärast veel, et mis see täpselt oli, mida ma tegin.” (Lk 236)

Pärast üht kaasõpilasele esitatud plagiaadisüüdistust mõtiskleb Kaja: „Mul hakkavad käed värisema, ma ei saa ise ka aru, kelle elu ma elan ja kelle mõtteid ma mõtlen, pekki, ka mulle võidakse anda disklahv. Et keelatakse üldse elamine ära, sest ma ei ela originaalselt.” (Lk 177)

Pidev pendeldamine eri olukordade ja kohtade vahel, enese ja ümbritseva reflekteerimine on kaasakiskuv lugemine. Kannu eelmisest raamatust – „Eratee” – ei mäleta ma eriti palju detaile. Küll aga emotsiooni, tunnet, et autor on teksti miskipärast liiga ära puhastanud, mahlad välja imenud. Nüüd mõtlen, et võib-olla ei pakkunud lihtsalt keskkond ise nii tugevat dramaturgilist tuge ja vastandlikke hetki, mis oleksid tummisusele hea pinnase andnud.

Kohatine hooletus

Raamatus jääb pisut kriipima, et kohati tundub lohakus võttena, teisalt jätab mulje lihtsalt… lohakusest. Minategelase võimetus jätta meelde kaasõpilase nime (Krita? Trita? Trista? Krista?) on midagi, millele ta isegi lõbustatult viitab. See moodustab omakorda mustri stseeniga, kus švipsis vestlejad eesotsas tuntud kultuurikriitikuga räägivad Kajast teadmata, et kõnealune seda pealt kuuleb. „Peaksime selle Kaja Kanni ära tapma.” – „Mis mõttes?” – „Noh, et see oleks üks tõeline tegu.” – „Nojah, kuidas teha teatris üks tõeline tegu.” – „Aga kuidas siis seda teha?” – „Ma ei tea, aga sellel oleks mõtet.” – „Kaja Kanni võiks tappa küll.” (Lk 197)

„Pekki, ka mulle võidakse anda disklahv. Et keelatakse üldse elamine ära, sest ma ei ela originaalselt.”

Isegi sellises kontekstis tundub minategelasele vähemasti esialgu nimi olulisemgi kui ülejäänud kaastekst. Sest see on tema nimi: „Palun neil edaspidi oma nime käänata siiski Kannu, mitte Kanni. Meelis lisab, et ka talle on väga tähtis, kuidas tema nime käänatakse, ja mina lahkun.” (Lk 197)

Ent teisalt kahtlustan pigem hooletust. Kui Kann kirjeldab kohtumist Aijariga, siis ehk peab ta siiski silmas Ajjarit? Või kui raamatu tagakaanel on mõte: „kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla”, siis on ehk mõeldud siiski JAA-d. Või siis on filosoofiaõpingud tõepoolest viinud eituse ja sidesõnade ühendamiseni. Kes neid kategooriamänge täpselt teab. Ent need on detailid.

„Tänavatüdruku” teeb elusaks see, kuidas minategelane – ei teagi, kas kaalutletult või intuitiivselt – mängib pidevalt erisugustel tasanditel. Alaliselt põimuvad eri maailmad. Kunstivaldkonnas tuntud ja tunnustatud tegija vaatab filosoofiaüliõpilasena alt üles kohati endast üksjagu noorematele õppejõududele ja üliõpilastelegi. Sügav ja soe side alkoholiga ning kohatine hoolimatus ümbritseva vastu on kõrvuti teraste tähelepanekute ja tublidusega (tundide ja päevade viisi õppimist, mille tunnistuseks kukuvad ridamisi ka A-d). Ja muidugi maa ja linn. Mõjub kui toitude tasakaalustamine. Ikka magusale kübeke soola ja… (Nojah, toidumetafoorid võtavad karantiiniajal kiiresti üle.)

Tuttavad tegelased

Omaette toreda seigana jäi silma, kuidas Märt Väljataga, kes on kirjanike kalduvust oma elu ümber kirjutada pigem taunivalt käsitlenud, esineb Kannu elu ümberkirjutuses korduma kippuva kõrvaltegelasena.
Kui aga Kajale tuleb kooli külla keskkooliõpilasest „vari”, siis avaldub tema kirjelduses isikupärane viis näha detaile ja anda neile küll hinnanguid, ent seejuures mitte kunagi piirduda skaalaga hea-halb. „Väljataga pikka ja igavasse tundi ta tulla ei taha. Ja hea ongi, pole mõtet keskkoolilapsi Väljatagaga hirmutada, nad lihtsalt ei ole valmis vastu võtma midagi, mis võib olla küll sisemiselt nii intelligentne, aga väliselt tohutult igav.” (Lk 40) Igav ei ole tingimata halb, sest see ei ole määrav omadus.

„Tänavatüdruku” teeb elusaks see, kuidas minategelane – ei teagi, kas kaalutletult või intuitiivselt – mängib pidevalt erisugustel tasanditel.

Tahaksin oletada, et „Tänavatüdruk” võiks olla paljudele huvitav lugemine. Ent tegelikult ma ei tea. Väljapoole oma isiklikku lugejapositsiooni on mul selle raamatu puhul raske astuda. Ja see positsioon sisaldab seda, et nii mõnedki raamatu tegelased, õppejõud, üliõpilased, kunstnikud ja teised on mingil määral sotsiaalsetelt üritustelt (praegu vast veel mäletame, mis need on…), teatrisaalidest või loenguruumidest vähemasti nägupidi tuttavad. Tuttavate tegelaste kohtamine on huvitav, pilt on kohe silme ees. Ehk tekitab suisa õrnkollaka varjundiga uudishimugi?

On jäänud mulje, et näiteks Andrei Hvostovi „Šokolaadist printsi” või Mudlumi „Poola poisse” on paljuski loetud ka, et saada teada infot või suisa klatši. Ent ometi ei vähenda see nende väärtust tervikteostena. Ehkki Kaja lugu ei püüagi reaalseid tegelasi ilukirjanduse taha peita, tundub, et vähemasti ses osas on olukord sarnane: teoses on pelgalt kirjeldavast tasandist palju enamat. Seega jään selle juurde, et minategelase mõttekäigud, juhtumised, omapärane huumor ja kombinatsioon sündmustest moodustavad ka algmaterjali otseses mõttes nimepidi tundmata märkimisväärse terviku.

PS! Kirjutamist lõpetades meenus, et kui kunagi kuulsin, et Kaja Kann astus filosoofiat õppima, mõtlesin, et oh jeerum – mis siis saab, kui sellele niigi plahvatusohtlikule kombinatsioonile veel filosoofia ka lisada...

Kaja Kann „Tänavatüdruk”

Varrak

256 lk

2020