Sattusin esimest korda Şuşa linna sügisel 1989, kui Armeenia ja Aserbaidžaani verine sõda oli juba julma hoo sisse saanud. Toona kees selles linnas veel vilgas elu, ehkki armeenlased olid oma kodudest lahkuma sunnitud. Nende asemel täitsid linnatänavaid Nõukogude siseväed oma soomukitega ja Aserbaidžaani sõjaväelased, keda ei juhtinud keskvõim ja kes allusid kusagilt välja ilmunud välikomandöridele. Hallide Huntide nimelise väeüksuse ohvitser tegi mulle linnas ekskursiooni. Näitas uhkelt kanjonit, mahapõletatud armeenia kirikut, all orus paistnud armeenlaste võimu all olnud Karabahhi pealinna Stepanakerti. Võttis õlalt automaadi, tulistas sinna suunapoole mõned sihtimata sümboolsed lasud ja käskis mulle Şuşa 12-korruselises hotellis Karabakh katta Kaukaasia kombe kohaselt laua.

Hommikul hotellist väljudes seisis ukse ees kohalik vanamutt, kes pakkus mulle kolme rubla eest müüa eeslit ja lubas roosikimpu pealekauba. Mul tekkis hetkeks kiusatus teha kaasas olnud Eesti ajakirjanikule ja nüüdsele Tartu ülikooli õppejõule Urmas Loidule tema 14. novembri sünnipäevahommikul kingitus: eesel, kelle kõrvade taha on seotud roosid. Lähenev lahingumüra õnneks tõrjus selle vallatu mõtte.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega