Kuidas see lugu, mida nüüd tegema hakkate, üldse tekkis?


Esialgu ma ei plaaninud sellest konkursist osa võtta, aga see jäi kuidagi kripeldama. Sellised konkursid oma piirangutega meeldivad mulle tegelikult väga, nad sunnivad korraks järele mõtlema, end pingutama. Ja see on alati huvitav, selles on midagi inspireerivat. Olen sellistest konkurssidest spontaanselt väga palju osa võtnud.

Olen aastate eest, 2000ndetate alguses palju reklaame teha vihtunud. Mäletan, et siis tuli ette ka 45-50 sekundi pikkuseid telereklaame. Need on üüratud, uskumatult pikad. Siis oli aeg, kui reklaame sai teha uhkelt ja kallilt. Nii et minut, mis nüüd filmi pikkuseks tuleb, on jube pikk aeg.

Paningi pea tööle. Ühel õhtul helistas mu sõber Tarmo Männard ja rääkis oma kurbnaljaka loo sellest, kuhu ta karantiini tõttu omadega jõudnud on. Tal on lastele mõeldud seiklustuba, mis nüüd on suletud. Mul tekkis mõte, et sellest saaks täpselt üheminutilise loo, kuidas üks mees on ostnud endale hulga diskovarustust, saab karantiini tingimustes seda vaid üksi nautida. Pikemalt seal midagi rääkida pole, see ongi üheminutine lugu, kui asi veel ka puändiga lõpetada.

Lugu põhimõtteliselt ise pakkus ennast?


Jah, lugu ise helistas mulle (muigab). Tarmo ei rääkinud mulle muidugi seda üheminutilist lugu, millest film teha, aga minu peas läks asi kohe sellesse vormi.

Disko on teil varasemates töödes ka teemaks olnud.


Jah, "Disko ja tuumasõda", tõesti. Aga see seos on täiesti juhuslik. "Disko ja tuumasõda" oli kultuuriajalooline film. See disko, millest ma nüüd filmi teen, on väga konkreetselt disko praeguses ajas. Karantiiniaja disko, kus pole ühtegi osalejat, ainut diskor oma kalli raha eest soetatud inventariga, kus ta ise oma lõbuks pidu saab teha.

Konkursil valitigi välja erinevat liiki filmid. See on siis nii-öelda mängufilm?


See on puhas dokumentaalfilm. Mul on reaalne tegelane, reaalne koht, reaalne situatsioon. Ma filmin selle ise üles ja nagu igas dokumentaalfilmis, on ka selles autoripoolne mõju. Asjad ei sünni lihtsalt plaksti kaamera ees, vaid on teatud viisil ajastatud, on teatud kokkulepped.

Mul oli tegelikult veel kaks teist lugu, mille konkursil välja pakkusin, kõik dokumentaalid, aga väikese humoorika nihkega. See osutus valituks.

Millest need kaks teist ideed rääkisid?


Üks teine lugu, mis valituks ei saanud, aga ma mõtlen, et teen selle vist siiski ära, räägib erinevate kontorite ja ametkondade külmkappide salaelust.

Neist inimestest, kes nüüd teevad kodutööd, jäi külmkappidesse palju toitu, mis hakkas elama oma salaelu. Sellest on tekkinud eraldi hallitusmaastikud, seal on erinevad roiskumisfaasid. Oli mõte koguda sõprade kontoritest hallitama läinud toiduained kokku ja teha neist uhke peolaud. Sellest saaks uhke loodusfilm, vaatefilm, kui sõita kaameraga üle selle hallitusmaastiku.

Tegutsema peab muidugi kiiresti, sest tihti on sinna juba koristajad peale saadetud ja paljud hallitusmaastikud on hävinenud. Aga midagi ehk on veel alles.

Kolmas idee oli ka karantiinilugu, rääkis humoorikas võtmes muuseumi giidist, kes on jäänud ilma publikuta.

Mis nüüd järgmine samm on?


Just helistasin Tarmole ja mõtlesime, et järgmisel nädalal võik selle ära teha. Laste mängutoad, seiklussaalid ja batuudikeskused on suletud ja jäävad nii vist veel tükiks ajaks. Nii et selle filmiga toetan ka sõpra sellel majanduslikult keerulisel ajal. Kahekesi teeme selle filmi ja järgime nii hoolega 2+2 reeglit.

Kuidas teil praegune seis laiemalt üldse on ja milline on perspektiiv?


Praegu parasjagu monteerin ühte filmi, mis eelmisel sügisel sai üles võetud Indoneesias, see on jõulufilm. (Filmi nimi ongi "Jõulud džunglis" – I.T.) Film on mõeldud perefilmina kinodesse, publikufilmiks.
Ei tea veel, milline seis sügisel kinodes on, see teeb ainukesena ärevust. Film peaks kinodesse tulema 3. detsembril, nii et hoian praegu sõrmi ristis, et sügiseks oleks kõik viirusest puhas ja inimesed saaksid kinno tulla.

Monteerijaga oleme harilikult ühes toas, praegu oleme sunnitud töötama distantsilt. Monteerimine, siis failide saatmine ja tagasisidestamine tekitab muidugi teatud lisanduvat ajakulu. See on töö, mida oleks hea teha kahekesi koos ühes ruumis, nii et saaksin kohe anda tagasisidet.

Takistanud tööd eriolukord siis otseselt siiski pole?


Otseselt mitte. Valmistan praegu ette ka suviseid mängufilmi võtteid siin Eestis. Praeguse seisuga pidime me lükkama võtted kuu aega ehk suve keskelt suve lõppu. Loodame, et augustiks on seis ikkagi selline, et saame teha, mis vaja. Aga meil ei ole massivõtteid.

Mängufilmi ettevalmistamist, stsenaariumi lugemist, isegi võttekohtade otsimist ei ole karantiin kuigi palju seganud.

Mida me pole saanud teha – ei ole saanud teha kõigi näitlejate casting'ut. Just lastega oleks hea enne teha proove. Põhiline tegevus toimub looduses.

Nüüd ootangi, et see asi leeveneks, et oleks sünnis inimestega seda teha. Mai lõpus hakkame näitlejatega proove tegema.

Millest see film räägib?


Filmi nimi on "Tagurpidi torn", stsenarist on Aigi Vallik. See on karmipoolne lugu ühest lastekambast, kes kogemata, justkui möödaminnes teevad ühe kuriteo ja hakkavad seda siis varjama. Ja siis hakkavad asjad viltu minema, nii inimsuhetes kui ka muidu.

Meil on väga vahvad näitlejad, 10- ja 11- aastased poisid ja tüdrukud. Ma olen selle kambaga väga-väga rahul.

Nii et praegu vaatate asjadele positiivse pilguga?


Mul on õnneks jah praegu selline seis, et ühe filmiga olen lõpetamas ja teine on planeerimisel. Nii et kuigi olukord on mind praegu koduseks sundinud, saan kõike vajalikku ikka teha.

Eesti Filmi Instituudi tellimusel valmib 15 lühifilmi

Seoses käesoleva digikultuuri aastaga valmib 15. juuniks valmib Eesti Filmi Instituudi tellimusel 15 ühe minuti pikkust filmi, millest osa käsitleb praegust eriolukorda, osa räägib aga üldisematest teemadest.

Tulevased lühifilmid valiti välja konkursil, kuhu laekus 115 ettepanekut. Välja valiti nii dokumentaal-, anima- kui ka mängufilmi žanrisse liigituvaid ideid. Valiku langetasid Filipp Kruusvall, Mikk Rand, Peep Pedmanson ja Mirjam Mikk.

Iga filmi tegemise eelarve on 1000 eurot ja näha saab neid nii TVs kui sotsiaalmeedias.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul