Linnateatri näitlejad heategevuslikust emadepäevast: peaasi, et meie kõigi vaimne tervis säiliks!
Emadepäeval toimub Elisa platvormil kontsert-etendus „Emadepäev Linnateatriga“, kus astuvad üles Linnateatri näitlejad täies koosseisus. Kogu tulu läheb vaimse tervise edendamise heaks.
Päevaleht uuris maad kolmelt osapoolelt, kes pühapäeval Elisa platvormil toimuva heategevusliku kontsert-etendusega seotud on. Linnateatri näitlejad Hele Kõrve, Elisabet Reinsalu ja Andres Raag räägivad, kuidas on eriolukord nende jaoks kulgenud ja annavad vihjeid, mida pühapäeval oodata. Ürituse algatanud advokaadibüroo Cobalt partner Peeter Kutman selgitab büroo isiklikke põhjuseid, miks büroo 30. sünnipäeval pandi õlg alla heategevuslikule kontsert-etendusele. Kliiniline psühholoog ja MTÜ Peaasjad tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa hoiatab, et prognooside kohaselt on eriolukorra suuremad tagajärjed vaimsele tervisele alles ees. Ent nutikalt tegutsedes on võimalik hullemat ennetada.
Linnateater vaimse tervise heaks
On karantiiniaja hommik Laial tänaval. Päike paistab, taamal kostub muusika, teatri akendel joonistuvad tantsivad siluetid. Käimas on Tallinna Linnateatri emadepäeva kontsert-etenduse proovid. Ühtäkki ilmub vastasmaja aknale daam, kes jälgib mõnd aega huviga toimuvat. Peagi märkavad näitlejad omakorda daami aknal tantsimas. Vahelduse mõttes nakkavad emotsioonid. Värske sõõm õhku, otseses mõttes, keset eriolukorda.
Linnateatri meeskond (nagu paljudel teistelgi teatritel) on nüüdseks pea kaks kuud veetnud sundpuhkusel. Päevalehele rääkisid nii eriolukorrast kui eesootavast heategevuslikust kontsert-etendusest Linnateatri näitlejad Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve ja Andres Raag. Sketšide salvestamise vahel leidsid nad aja, et tulla Linnateatri soppidest teatri kõrgeimasse kohta, katuseterrassile.
Linnateatri siseruumides tassitakse neil päevil aga mingisugustel põhjustel muudkui klaverit üles-alla...
On keeruline mitte märgata, kui suur rõõm on näitlejatel üle pika aja (“Isegi meie suvepuhkus lühem, kui praegune sundpuhkus!”) taas koduteatris olla. “Tundsin, et koduseinte vahel olin lõpuks ikkagi mingis hulluses. Soov õhtul teatrisse tulla ja kolleege näha pulbitses tugevalt,” ütleb Hele Kõrve. “See ei tähenda, et mulle poleks kodus meeldinud. Aga kui oled päevad läbi kokk ja koristaja, elu nagu laeva köögis, siis see on tekitanud küll tohutu igatsuse õhtul lavale minna.”
Ent milline saab olema üritus, mis näitlejad esialgu vähemasti ajutiselt tagasi teatriruumidesse toonud on?
Andres Raag selgitab, et ürituse taustsüsteemiks on küll emadepäev, ent see ei tähenda, et programm oleks ainult neile suunatud. “Nimetame seda siis… kirjuks kavaks äkki?” pakub ta. Elisabet Reinsalu nõustub: “See on meie teatri näoga kummardus publikule ja publiku emadele.” Kõrve vihjab, et inimestele, kes mõnd Linnateatri lavastust näinud, on küllap ka äratundmisrõõmu. Ja mõistagi muusikat. Linnateatri laulvad näitlejad on teada-tuntud, neile on omakorda abiks ansambel Regatt.
Näitlejad ei ole praeguste tegemiste rõõmus pea ees ohutsooni viskunud. Ühist proovitegemist kuigivõrd olnud ei ole. Materjalid on kas juba kuskil mälusopis (ja millised lavastused on omakorda vaataja mälusopis?) või on stseene saanud kodus üksi harjutada. Harjumatu küll, aga mis sa teed.
Kultuur veebis versus elav esitus
Pühapäevane kontsert-etendus on hea võimalus teatrinäljastele. Näitlejatel on hea meel taas publiku ees olla, samas tunnistavad nad, et laiemas plaanis on veebis antavad etendused ja kontserdid siiski asendusaine. “Kui küsitakse, kas see võikski olla uus reaalsus, siis mõtlen, et ega ikka ei võiks küll. See on ikkagi konserv ja selline kultuuritarbimine ei tohiks saada normiks,” jääb Andres Raag skeptiliseks. “Mul on just puudu elavast esitusest, ma tahan näha, kuidas inimene laulab siinsamas mu nina ees!”
Arusaama jagatud elamuse olulisusest jagavad ka Elisabet Reinsalu ja Hele Kõrve. “Jagatud elamust ootavad vaatajad ja seda ootame ka meie, kes me oleme laval. Vahetu kontakt inimeselt inimesele on ikkagi see, mis annab elusolemise tunde,” on Reinsalu kindel.
Kõrve leiab, et inimestele, kellel muidu Linnateatrisse tulla ei õnnestu, on pühapäeval toimuv siiski hea võimalus. Toetajate abiga tehniliselt hästi teostatud, olukorda arvestades kirjutatud, lavastatud ja produtseeritud. Rääkimata sellest – ja seda maksab ikka ja jälle korrata –, et ürituse eesmärk on heategevuslik. “Etendus ise on tasuta, aga hea tahte avaldusena ja peaasi.ee toetusena võiks osta annetuspileti,” ütleb Raag. “Peaasi on, et meie kõigi vaimne tervis säiliks!”
Pikaaegsed tagajärjed
Psühholoogid ennustavad, et praeguse eriolukorra tagajärjed saavad olema pikad. Seda kardavad just laiemale ühiskondlikule perspektiivile viidates ka Linnateatri näitlejad. “Seda, et tagajärjed tulevad bumerangina tagasi, teame ka eelmisest majanduslangusest, aga praegu on psühholoogiline surve veel hullem,” leiab Raag. Nii tema kui Kõrve on hirmuga mõelnud ka võimalikule suitsiidide lainele. “Olen rääkinud inimestega, kellel on juba praegu nii raske olukord, et…” jätab Raag lause lõpetamata.
Pakiliste küsimuste kõrval ei ole vaimne tervis kriisiolukorras täiel määral vajalikku tähelepanu saanud. “Meedias räägiti kõigepealt, kuidas kriisi hallata, nüüd räägitakse, kuidas sellest välja tulla. Kõik need, kes otsustavad, saavad tähelepanu. Samuti ka viroloogid ja teadlased, kes annavad infot. Aga inimlikku lähenemist on selle kõrval vähe,” leiab Reinsalu. “On väga oluline rääkida, mida see kõik meiega teeb. Kaks kuud oli maailm kinni keeratud ja asjad hakkavad alles tasapisi muutuma. Meie omakorda ei tea ju sedagi, mis saab teatritest. Kuulasin just, mida kultuuriminister Lukas rääkis, aga ta ei öelnud ju lõppkokkuvõttes ka midagi.”
Segane jutt ei tee asju lihtsamaks. “Muuseumisse ja kirikusse laseme inimesi. Aga teeme reeglid selgeks. Kas me näiteks siinsamas Linnateatri katusel võiksime 50 inimesele etenduse anda? Äkki me võime pool saali välja müüa? Või mismoodi?” küsib Raag. Ent vastused lasevad end oodata. “Ühistransporti võid köhima minna, aga teater oleks justkui üks suur patupesa, mis tuleb kinni hoida…” muigab Elisabet Reinsalu. Ei, nad ei soovi, et inimesed satuksid ohtlikku olukorda, küll aga ootavad selgust.
Raag leiab, et Eesti sai eriolukorra kehtestamisega väga hästi hakkama. “Annan hindeks viis! Aga see väljatulemine… Nüüd pannakse olukord poliitilise vankri ette ja see on kuradi mage. Hakkab jälle pihta: kes mida lubab ja kes kui kõva mees on,” muigab ta mõrult. Teised noogutavad. “Kui kriisi alguses tundus, et ka poliitikud ja poliitilised parteid suudavad meid kõiki puudutavas keerulises ja ohtlikus olukorras koostööd teha, siis nüüd on selge, et ei maksa ikka illusioonides elada,” leiab Reinsalu.
Näitlejate elu sundpuhkusel
Andres Raag on nelja seina vahel püsimise asemel kasutanud võimalust ja käinud kaks korda nädalas Eestit avastamas. Samas on praegune olukord siiski sundpuhkuse vormis ja näiteks maakoju Saaremaale pole tal olnud võimalik minna. “Ma ei ole kodus veel päris ära hangunud, aga olen siin erinevate sõpradega suheldes aru saanud, et olukord on paljude psüühikale mõjunud ja vaimne tervis on kindlasti väga hea koht, kuhu toetus suunata,” on Raag veendunud. “Ma ei kujuta isegi ette, kui paljud inimesed on millestki ilma jäänud. Meil siin on siiski privilegeeritud olukord.”
Elisabet Reinsalu ütleb, et isiklikult ta näiteks suurüritusi taga ei nuta. “Minu introverdi-hingele on see aeg selles mõttes sobinud, et ma ei taha minna massiüritustele ja pole seda kunagi tahtnud. Ma ei tunne puudust kaubanduskeskuste avatud olemisest. Aga inimene on ikkagi sotsiaalne loom, kes on loodud suhestuma teiste inimestega,” leiab ta. Inimesed saavad elamusi neid teistega jagades ja just sellest on ta puudust tundnud. “Mis saab olla hullu selles, et pead olema kodus kõige kallimate inimestega, kelle ise oma ellu oled valinud? Raske on nendel, kellel on lähedussuhted paigast ära ja selles mõttes on Peaasjade töö väga oluline.”.
Ent üritus toimub emadepäeva puhul. Kas ja kui, siis millised on emadepäeva traditsioonid näitlejate endi peredes on seni olnud ja millise kuue need eripärases ajas saavad? “Meil tuleb emadepäev küll teisiti,” ütleb Kõrve. “Oleme muidu püüdnud ikkagi oma vanematele külla minna, aga sel aastal tuleb teha emale kas telefonikõne või saata kulleriga lilled.”
Elisabet Reinsalu ütleb, et nende perel on vanemate külastamine küll plaanis, ent mitte samal moel, mis harjumuspäraselt. “See on hea võimalus ilusa ilma korral olla õues. Ja nagu mu isa ütles: “Õnneks lõpeb see arutu võõraste inimeste kallistamine!” Talle pole see komme kunagi meeldinud,” naerab Reinsalu. “Sel aastal me tõesti ei emba (“Ega kumba,” täiendab Raag kõrvalt), aga saame minna Lahemaale Muuksi mäele nurmenukke korjama.” Aga Andres Raagil? “Mina ei saa veel rääkida,” jääb näitleja paljutähendavalt vaiki.
Heategevusliku emadepäeva kontsert-etenduse tulu läheb MTÜ-le Peaasjad. Kliiniline psühholoog, Peaasjade keskuse nõustaja ja tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa räägib, miks vaimsesse tervisesse panustamine eriolukorras ja sellele järgneval ajal eriti oluline on.
Esimesel eriolukorra kuul abiotsimine hoopis vähenes. “Inimestel oli väga palju ärevust ja toimetamist sellega, kuidas igapäevaelu korraldada ja olukorraga praktiliselt kohanduda,” kirjeldab Oidermaa. Ärevust oli kõigil, paljud lastega pered pidid lisaks mõtlema, kuidas saada samaaegselt toimima kodukontor, kooli- ja lasteaiaelu. “Pinget ja stressi oli, aga ilmselt ei jäänud abiotsimiseks ressurssi,” ütleb Oidermaa. Aprilli jooksul ja mai alguses on aga olnud näha pingete kuhjumist. Ilmekas näide: kui möödunud aasta aprillis pöördus Peaasjade e-nõustamisse sadakond inimest, siis sel aastal oli neid kaks korda rohkem, kakssada.
“Me ei tea praegu, mis täpselt saama hakkab, aga muu maailma prognoosid näitavad, et see on alles algus ja kriisi vaimse tervise mõjud hakkavad alles kuskil sügisel, talvel, aga ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal näha olema,” on Oidermaa murelik. Ta jagab kolleegidega ühist lootust, et ehk ei pea Eestis muu maailma prognoosid suurte probleemide osas siiski täide minema. Võti on ennetuses. “Mõtleme selles suunas, kuidas saaks praegu olukorda niimoodi muuta, et me oskaksime üksteist paremini toetada.”
Erinevates uuringutes on välja tulnud, et esmalt pöördutakse vaimse tervise raskuste puhul perekonna või sõprade poole. “Oleks oluline ja praeguses hetkes ka väga nutikas, kui meil kõigil oleks piisavalt vaimse tervise esmaabi oskusi. Kui keegi pöördub murega, siis oskame ta ära kuulata, inimlikus mõttes toetada ja juba sellest on palju abi,” kirjeldab Oidermaa. Vaimse tervise esmaabi juurde käib oskus julgustada professionaalset abi otsima ning teada, kuidas seda kõige lihtsamini ja kiiremini saab.
Peaasjade meeskond teeb just seetõttu juba kolmandat aastat “Vaimse tervise esmaabi” koolitust. Heategevusliku emadepäeva kontserdi annetusi saaks muu hulgas justnimelt nende koolituste läbiviimiseks kasutada. “Meil on eesmärk, et vähemalt 1% eesti inimestest võiks olla selliste esmaabioskustega. Varem oli meil plaan, et see 13 000 inimest võiks koolitatud saada kümne aasta jooksul. Uus plaan on, et see võiks toimuda kahe aasta jooksul,” ütleb Oidermaa.
Lisaks loodavad nad jätkata e-lahenduste arendamisega. “Eesti vaimse tervise abi kättesaadavuse osas on olnud tohutu suur arenguhüpe, kasvõi selle näol, et me kasutame nüüd üsna lihtsalt ja loogiliselt videosilla võimalust,” nimetab Oidermaa. Piirkonniti on vaimse tervise abi on siiani väga ebaühtlane. Isegi kui inimene on valmis abi otsima ja saama, siis teises Eesti otsast psühholoogi juures käimine on kulukas ja ajamahukas. “Meil on ka üks teenus, mida pakume sellest aastast ja mis on mõeldud just noortele inimestele. See on lühisekkumine-nõustamine, aga ka grupitreening, mis võimaldab nimestel õppida uusi enesejuhtimise oskusi,” kirjeldab Oidermaa. Varem oli see kättesaadav Tallinna ja Harjumaa noortele, nüüd aga kõigile. “Videovõimalused on selles mõttes head ja töötavad üllatavalt hästi,” kinnitab ta.
Samuti on pidevalt kasvamas e-nõustamine kirja teel. “Tahame, et võimalus päris spetsialistilt adekvaatne nõuanne küllaltki kiiresti kätte saada jätkuks.” Nimetatud on asjad, mis on Peaasjadel juba töös ja mille mahtu oleks vaja kasvatada. Ent lisaks oleks vaja luua süsteeme, mille kaudu esmane abi saada. “Meil ei ole ühtset ja pidevalt kättesaadavat psühholoogilise toe telefoni. Praegu pakutakse psühholoogilist tuge numbril 1247, aga see telefon ei jää ilmselt selle funktsiooni peale. Kui mõelda edasi, mis on tulekul, oleks abiliin suureks toeks. Seda ma ei tea, kas meie suudame selle teha, aga seda oleks kindlasti vaja. See oleks suur samm edasi,” on Oidermaa veendunud.
Praegu on raske oletada, mis majandusega täpsemalt toimuma saab, aga üsna kindlasti on riigieelarves ette näha kärpeid. “Varasemalt on vaimne tervis olnud justkui mingi luksuskaup, kuhu näpuotsaga antakse. Näiteks eelmisel aastal visati riigieelarvest välja väga olulised vaimse tervise edendamise teemad nagu kliiniliste ja koolipsühholoogide kutseaasta ning VEPA programmi rahastus. See ei tundnud otsustajatele piisavalt oluline, aga praegu on näha, et sellest oleks väga palju abi olnud,” toob Oidermaa näite.
Ta leiab, et kärbete risk on olemas ja rõhutab, et sellised otsused ei oleks kuigi nutikad ega hoiaks lõppude lõpuks ka midagi kokku. Murekoht on ju selles, et vaimse tervise tagajärgedega tegelemine on oluliselt kulukam kui nende ennetamine. “Ometi ei peeta seda valdkonnaks, kuhu tasub investeerida. Raha pannakse tulekahju kustutamisesse, aga planeerimisse ja raskuste ennetamiseni pole jõutud,” ütleb Oidermaa. Kui mõelda kasvõi inimeste töövõimele, siis on depressioon jätkuvalt üks olulisemaid inimeste töövõime kaotamise põhjuseid. Ühtlasi on see üks tüüpilisemaid häireid, mis võib kriisi foonil tekkida. Samuti tuleb näiteks laste puhul silmas pidada, et kui vaimne tervis kuskilt järele annab, mõjutab see tugevalt ka õppimisvõimet. “Kui inimeste vaimne tervis on piisavalt hea, siis aitab see ka riiki,” on Oidermaa veendunud.
Advokaadibürool Cobalt on Linnateatriga pikaajaline koostöö. Büroo partner Peeter Kutman räägib kontsert-etenduse idee taustast. Kuivõrd advokaadibürood pole kriis samamoodi löönud nagu paljusid teisi valdkondi, on neil jätkuvalt võimalus kultuuri toetada. “See on meie DNAs,” ütleb Kutman. Nii toetab Cobalt lisaks Linnateatrile ka KuMu, Arvo Pärdi keskust ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kaudu Veneetsia biennaali. Kutman sõnab, et heategevuslik aspekt on selliste otsuste puhul vaid üks osa. Eelkõige on tegemist valdkondadega, mis neile endale huvi pakuvad ja nii antakse midagi ka oma töötajatele, partneritele, klientidele.
Mõte Linnateatriga koostegemisest ja seeläbi vaimse tervise hoidmisesse panustada pole abstraktne teemapüstitus. “Vaimse tervise küsimus on midagi, millest me saame ehk ise kõige paremini aru. Kui vaatame oma töötajate kogemust kriisiga, siis kõigile jäi töö alles, mured on olnud enamasti hoopis vaimsed,” selgitab ta. Nii kutsuti meeskonnaga rääkima kliiniline psühholoog. Lisaks vestles psühholoogiharidusega kolleeg individuaalselt kõigi töötajatega. ”Ei paista ju välja, kui haavatavad võivad inimesed pealtnäha kindla elu juures olla. Tööandja personaalselt nende muredest ei kuulnud, aga kokkuvõttes saime siiski aru, et see olukord mõjutab inimesi vaimselt palju rohkem, kui võiks arvata,” sõnab Kutman. Mured on erinevad. Need, kellel on pered ja lapsed on nüüd uues rollis, kus peavad kõigega hakkama saama ja ka tööd tegema. Kes elavad üksi või kahekesi, neil on teised väljakutsed. Noorematele inimestele mõjuvad raskelt sotsiaalsed piirangud. “See on meie kogemus ja sellepärast haakus Peaasjade tegevus meie jaoks kriisiga tugevalt.”
