Kahjuks näitab maasikakorjamise vaidlus, et ideoloogia ähmastab EKRE juhtoinaste mõistust vahel liiga palju. Kui tahta vähendada Eesti sõltuvust välistööjõust, siis ei tasu kõiki majandussektoreid ühte patta panna, vaid tuleb läheneda igaühele nende eripära järgi. Osa sektoreid saab täielikult kohalikule tööjõule ümber orienteeruda, osa mitte. Osa saab muutuda kiiremini, osa aeglasemalt.

Näiteks suurte maasikakasvatajate eripära on praegu see, et nende saak ei oota, kuni kohalike töötute näpud on nii põhjas, et nad hakkavad ihkama maasikakorjamistööd. Ukrainlastega võrdset motivatsiooni ei pruugi kohalikel ka siis tekkida, sest siinse inimese jaoks on 1000 eurot lihtsalt 1000 eurot, aga Ukrainas on selle ostujõud kolm-neli korda suurem.

Ideoloogiast joobnud ministrid, saage kaineks. Majandusse on vaja kindlustunnet, aga teie õpetate, kes peaks maasikaid korjama.

Samal põhjusel käisid eestlased vanasti meelsasti Soome maasikapõldudel „orjatööl”, aga nüüd, kui Eesti palgad on tõusnud, enam mitte. Soome riiki Eesti maasikakorjajad ei hävitanud, ei hävita praegu ka Ukraina omad Eestit. Eesti rahvusriiki ja maaelu ei tugevda see kuidagi, kui maasikakasvatajate saak põldudele jääb ja nad riigikogu esimehe Henn Põlluaasa soovitust järgivad ja uksed kinni panevad.

Tõsi, mitte ainult põllumajanduse välistööjõu, vaid kogu välistööjõu probleemi saab väga efektiivselt lahendada ka nii, et valitsus kukutab Eesti elatustaseme Ukraina või Valgevenega samale tasemele. Tegemist oleks muidugi väga väärastunud poliitikaga, mille kõrvalefekt oleks see, et eestlased hakkaksid jälle massiliselt välja rändama. Me ei usu, et praegune valitsus seda päriselt tahab, aga kui juhtida riiki majandusseadusi ja muudatusteks vajalikku aega arvestamata, siis ei saa Eesti nii rikkaks, kui tal potentsiaali on.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena