JUHTKIRI | Elektrilevi ja tarbija suhe pole tasakaalus

Paljudel läheb veri keema, kui nad oma elektriarvesse süüvivad, sest võrguteenus maksab vahel rohkemgi kui elekter ise. Sellisel taustal on mulluse Võru elektrikatkestuse lõppepisood, millest kirjutasime eilses Eesti Päevalehes, otsekui haavale soola raputamine. Põhivõrgufirma Elering, kelle alajaamast sai suur rike alguse, pidi maksma 44 232 eurot hüvitist, aga see jäi pidama võrgufirmasse Elektrilevi, mitte ei jõudnud pimeduses istunud võrulaste kontodele.

Juriidiliselt oli kõik korrektne, aga õige selline asjakorraldus pole. Esiteks pole õige see, et hüvitist ei saanud tarbijad, kelle elu ja tegevus oli häiritud. Teiseks: isegi kui elektrikatkestus oleks pikemaks veninud ja 44 232 eurot oleks jaotatud Elektrilevi klientide vahel, oleks nad hüvitist saanud keskmiselt 2,9 eurot. See ei korva tunde kestnud katkestusega kaasnenud erakorralisi kulutusi ja ebamugavusi. Osale Võru maakonna tarbijatele, kelle elektrikatkestus kestis eriti kaua, pidi Elektrilevi hüvitist maksma, aga samuti kõigest sümboolse summa: keskmiselt 8,2 eurot kliendi kohta.

Need saadud ja saamata jäänud hüvitised pole ainus näide sellest, et võrgumonopoli ja ta klientide suhted on tasakaalust väljas. Seadus poputab Elektrilevi ka talumistasu asjas – see on maaomanikule makstav hüvitis oma maal elektrivõrgu talumise eest. Talumistasugi on pigem sümboolse suurusega ega korva kaugeltki piiranguid ja takistusi, mis tulenevad maaomanikule elektrivõrgu kaitsevööndist.

Praegu kehtivad varustuskindluse standardid on liiga nõrgad Eesti ühiskonna jaoks, mis on teinud suure hüppe kaugtöö ja digiteerimise poole.

Eile Eesti Päevalehele saadetud kirjas teatas Elektrilevi juhatuse liige Priit Treial, et ettevõte on valmis ühiskondlikuks diskussiooniks varustuskindluse ja hüvitiste üle, aga kõrgemaid varustuskindluse standardeid ei saa tagada suurte ja võrgutariife kergitavate investeeringuteta. Seda, kas saab või mitte, tuleb analüüsida, aga üks on selge: Eesti vajab väga head varustuskindlust.

Praegu kehtivad standardid – lõpptarbija saab hüvitist, kui elektrikatkestus kestis suveperioodil üle 12 tunni, talveperioodil üle 16 tunni või vääramatust jõust mõjutatud piirkonnas üle 72 tunni – on nõrgad Eesti ühiskonna jaoks, mis on koroonapandeemia ajal teinud suure hüppe kaugtöö ja digiteerimise poole. Siinjuures polegi esmase tähtsusega võimalus õiglast hüvitist saada, vaid see, et ühegi Eesti piirkonna inimesed ei peaks kartma kaua kesta võivaid ulatuslikke elektrikatkestusi.