POLIITKOLUMNIST | Viktoria Ladõnskaja-Kubits: 100 000 euro eest 10 lehekülge mustandit? Võimu võõrandumine ületab aina uusi absurdikõrgusi

Kunagi uskusin, et poliitikasse oleks vaja inimesi, kes on nii eksperdid kui mõistavad poliitika toimimist. Nüüdseks olen aru saanud, et teine osa sellest on pigem kahjulik.

Kui haridus- ja teadusminister mainib intervjuus justkui möödaminnes, et koolid võiksid alustada õppeaastat poolest augustist, siis minul tekib esmalt küsimus, miks ma ei kuule ettepanekut, et ministrid loobuksid puhkusest ja riigikogu alustaks tööd kasvõi poolest augustist.

Kui valitsus tunnistab ootamatut majanduslangust, siis ei saa ma aru, miks samal ajal toimuvat kõrgemate riigiteenijate palkade tõusu peatav eelnõu saab valitsuselt hinnangu „mitte anda hinnangut” ega liigu sama kiirusega käsikäes majanduslangusega.

Ja kui riigihalduse minister annab riigikogu suures saalis sisse riigireformi seaduse eelnõu, siis miks ei vasta ta saalis tekkinud küsimusele: kuna riigireform algab riigiaparaadi kokkutõmbamisest, siis kui palju annab kokku tõmmata valitsuses olevate ministrite arvu? Ta lihtsalt ei vasta sellele küsimusele ja kõik. Kuigi vastus on jumala selge: me näeme järjest suuremat riigivalitsejate võõrandumist oma rahvast. Ülalmainitud on eredad näited.

Arengukavad kui poliitiline hittlugu

Viimaste aastate popimad poliitilised väljendid on „pikem plaan”, „suurem pilt” ja „strateegia”.