Olematute riikide inimesed oskavad rõõmu tunda rahust: kõik, kes lähevad tööle, tulevad õhtul ka koju tagasi

Fotograaf Silvia Pärmann reisib olematutes riikides. Peaaegu kõikide kohta kehtib välisministeeriumi soovitus sinna mitte sõita.

Silvia Pärmanni huviorbiidis on juba pikemat aega olnud vabariigid, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Nende hulgas on riike, millel on oma territoorium, rahvas ja toimiv valitsuski, ent mida peaaegu keegi iseseisva riigina ei tunnusta. On oma rahvusriigita rahvaste elupaiku ja kohti, mille unistus iseseisvusest on lõppenud vaid formaalse sildiga piiril, kus on kirjas„vabariik”. Reiside põhjal sündis näitus ja raamat „Riigid, mida pole olemas”.

false

Millest sai alguse sinu huvi ametlikult tunnustamata riikide vastu?

See projekt algas Kosovost, mis kuulutas end 2008. aastal iseseisvaks. Selle taustal oli minu enda kogemus lapsepõlvest ja Eesti iseseisvumisest, mis tundus pigem probleemideta protsess. Nüüd sattusin riiki, kus iseseisvuse väljakuulutamisega kaasnes sõda ja seda tunnustasid väga vähesed riigid. See viis paratamatult mõtteni, kas meil oleks võinud minna teistmoodi ja kuidas see siis oleks. Hakkasin alustuseks läbi sõitma riike, mis kuulutasid iseseisvuse välja Eestiga enam-vähem samal ajal. Selle mõttega haakusid piirkonnad, millel olid kõik riigi tunnused: oma territoorium, oma rahvastik ja selge kultuuriline identiteet, mis neid ümbritsevast riigist eristas. Eemalt vaadates oli veidergi, et polnud toimunud ühtki tõsist iseseisvumiskatset. Sildist piiril, kus oli kirjas „vabariik”, näis inimestele piisavat. Suhteliselt marurahvuslikust keskkonnast tulnuna tundub arusaamatu, kuidas keegi ei taha oma riiki välja kuulutada. (Naerab.)

Uued riigid tekivad tänapäeval sageli ikkagi ambitsiooniga luua rahvusriik. Katalaani referendum tehti ju samal põhjusel. Aga minu eesmärk ei ole olnud käia pidamas sütitavaid kõnesid, kuidas inimesed peaksid iseseisvust tahtma. Minu eesmärk on igapäevaelu dokumenteerimine ebamäärase staatusega kohtades.

Kas mõneti on reisimisega kaasnenud justkui Eesti alternatiivsete ajalugude kujutlemine?

Jah, ehkki see sai kiiresti selgeks, et kõik need kohad on mõnes mõttes oma geograafia vangid. Võid astuda niisugused sammud, ent geograafiline positsioon ja naabrid on nii erinevad. Peale selle ühiskonnaeluga seotud küsimused. Näiteks meil ei ole olnud klannide võitlust võimu pärast ühiskonnas. Eestil olid algusest peale käes teistsugused kaardid.

Raamatu alguses ütled, et see on alles sissejuhatus keeruliselt määratletavasse paralleelmaailma. Reisides kohtad palju inimesi, kellel on küllap toimuva kohta väga erinevad vaated. Kellega sa suhtled ja kuidas sa paned enda jaoks ümbritsevast pildi kokku?

Minu jaoks on täitsa okei, et inimestel on eri seisukohad. Näiteks Transnistrias vaevlevad vene keelt emakeelena kõnelevad vanemad inimesed tavaliselt kohutava nõukanostalgia käes. Nende unistus on, et Transnistria võiks kuidagigi – ehkki see tundub mulle geograafiliselt võimatu – Vene föderatsiooniga koos eksisteerida. Teisalt on seal inimesed, kes arvavad, et Moldovaga üks riik olemine polekski nii halb plaan. Ja inimesed, kes on tõsised Transnistria iseseisvuse eestseisjad, näevad seda ainsa teena. Minu jaoks ei ole küsimus, keda neist uskuda, vaid huvitav ongi eri inimesed kohapealt üles leida, ära kuulata ja lahkuda teadmisega, et praegune seis ongi väga keeruline.

„Minu jaoks ei ole küsimus, keda neist uskuda, vaid huvitav on inimesed ära kuulata ja lahkuda teadmisega, et praegune seis ongi väga keeruline.”

Ühegi poliitikuga ma teadlikult kontakti ei ole otsinud, aga enamik käidud kohti – Somaalimaa 3,5 miljoni elanikuga on ehk erand – on väga väikesed riigid. Seal kehtib sama reeglipära, mis Eestis, kus võid avastad, et päevitad rannas mõne poliitiku kõrval või seisad kassajärjekorras riigikogu liikme taga. Sa lihtsalt jooksed neile inimestele sülle. Näiteks olime Lõuna-Osseetias kodumajutuses, kui hommikul ilmus maamaja hoovile üks 60. eluaastates mees, kaks suurt ämbrit käes, ja uuris, kas ma tean, kust võiks leida perenaise. Hiljem selgus, et tegemist on haridusministriga, kes peab nädalavahetustel kõrvalkinnistul lastelaagrit. Hommikuti käis ta lastele piima ja pirukaid toomas. Põhja-Küprosel sattusin elama ühte veinihotelli. Juhuslikult oli selle veiniistanduse esimese veini avapidu. Seal kohtusin kahe linnapea ja ühe ministriga.

Ennekõike pildistan ikkagi tänaval ja sealt leian ma ka inimesed. Paljudes kohtades olen pidanud kasutama giidi ja autojuhti, tavaliselt ühes isikus. Ma pole lihtsalt välja mõelnud, kuidas korraliku ühistranspordi puudumisel linnade ja külade vahel reisida või kuidas leida kodumajutused kohtades, kus pole hotelle. Absoluutselt igal pool on nende inimestega väga vedanud. Kodumajutused on olnud näiteks nende sugulaste juures, kuhu polegi viidud varem ühtki turisti. Või kui räägid neile, mis sind huvitab, siis leiavad nad käigu pealt sulle inimesed, kellega juttu ajada. Kui tavaliselt kuhugi populaarsemasse turismisihtkohta minnes ei mõtleks ma kunagi giidile, kasutan võimalust, et sõbranna näitab maad, siis Kaukaasias ja Inguššias olen saanud kogemuse, kus maad näitas kellegi tuttav. Ta oli kannatamatu ja uuris pidevalt: miks sa pildistad nii kaua, seal pole ju midagi vaadata?! Professionaalne giid saab aru, et välismaalane tahab vaadata teistsuguseid asju ja ta ongi sõitnud kohale selleks, et ka pildistada.

Mägi-Karabahhi sattusid ajal, kui seal algas lahingutegevus. Õigupoolest ei ole paljud käidud kohad just kõige stabiilsemate paikade seas. Kuidas mõjutab potentsiaalne oht sinu reisiplaane?

Tõesti, hommikul, kui jõudsin Stepanakerti Mägi-Karabahhis ja selgus, et piiril on alanud lahingutegevus, oli see väga halb üllatus. Enamasti osutub kohapeal kõik palju toredamaks, kui välisuudiste põhjal arvad või enda peas info puudumise tõttu ette kujutad. Ma olen saanud viimastel kuudel palju mõelda ohutundele, mis tuleb teadmatusest. Küll hoopis teises kontekstis. Nägime nüüd, mida inimesed on valmis hirmu pärast tegema ja kui suurest osast oma õigustest loobuma, sest neil ei ole infot ja nad kardavad. Ka reisides ei ole põhilised hirmud tulnud mitte sellest, et neis kohtades võib olla sõjategevus, vaid et me lihtsalt ei tea, mis seal toimub. Turismi on neis paikades vähe ja viimane, mille otsa komistad, on välisuudis umbes kümne aasta tagusest ajast, kui seal toimus tõesti sõjategevus. Ma ei otsi kohti, kus oleks parasjagu relvakonflikt või lahingutegevus. Ka need paigad, mis siia näitusele jõudsid, on üldiselt rahulikud. Siin võiks olla ju ka Donetsk ja Lugansk, aga olen pannud need kohad enda jaoks ootele. Sõidan sinna siis, kui seal on rahulik.

„Reisides ei ole põhilised hirmud tulnud mitte sellest, et neis kohtades võib olla sõjategevus, vaid et me lihtsalt ei tea, mis seal toimub.”

Peaaegu kõikide kohtade kohta, millest on juttu, kui välja arvata suuri kuurorte täis Põhja-Küpros, kehtib välisministeeriumi soovitus sinna mitte sõita. Punased hüüumärgid tulevad näiteks nii Tšetšeenia kui ka Dagestani juurde. Aga näiteks Dagestanis käinuna ei oska ma oma kogemuse pealt öelda, miks peaksin sinna reisimist vältima. Muidugi, lolle olukordi võib ette tulla igas riigis.

Riigid, mida keegi ei tunnusta

„Montevideo konventsioon ütleb, et piirkonnast riigiks saamiseks peab olema alaline elanikkond, kindlaks määratud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Sageli sellest aga ei piisa. Maailma kaardile on ikkagi peidetud hulk riike, mille piire ja lippu teavad vähesed – need on olemas peamiselt vaid nende elanike endi jaoks. Tihtipeale need isegi trükivad oma raha ja postmarke, väljastavad turistidele viisasid ja kodanikele passe – vahel isegi biomeetrilisi –, korraldavad valimiskampaaniaid ja käivad valimaski. Aga ikka mitte keegi ei märka. Õigemini, mitte keegi ei tunnusta.”

(„Riigid, mida pole olemas”, Silvia Pärmann)

Kui palju sa reisides riikide, nende kultuuri ja kommete kohta eeltööd teed ning kust leiad selleks infot?

Püüan rääkida inimestega, kes on päriselt kohal käinud, aga neid ei ole sageli lihtne leida. Õnneks on maailmas blogijaid, kes panevad oma kogemuse üsna üksikasjalikult kirja. Nii selle, kuidas on lood piiriületusega, kui selle, mida nad ise eeltööd tehes on leidnud. Aga blogil ja blogil on vahe. Minu seisukohalt on naissoost sooloreisija blogi palju parem kui reisiva meestekamba oma. Näiteks islamimaades ei taju lääne mehed sageli riietuse puhul suhtumise vahet. Ent mis juhtub, kui mina lähen palja peaga tänavale? Mul peavad kaasas olema pikemad katvad riided. Mehed küll suhtlevad kohalikega, aga see, mida kohalikud arvaksid näiteks lühikestes käistes lääne naisest, ei tule jutuks. Teiseks on vahe, kas loen inimese blogi, kes tänaval pildistab, või inimese, kes teeb telefoniga mõne klõpsu.

„Esimesel päeval, kui ühed ringi reisivad Poola mehed palusid mul teha endast tänaval grupifoto, visati meid reaalselt kividega.”

Enamik riike on olnud pildistamiseks väga sõbralikud, aga näiteks Somaalimaal olin blogide põhjal tõrjuvaks suhtumiseks valmis. Raske on 3,5 miljoni inimese põhjal üldistada… Aga nad ikka väga vihkavad kaameraid. Esimesel päeval, kui ühed ringi reisivad Poola mehed palusid mul endast tänaval grupifoto teha, visati meid reaalselt kividega. Kui tegin järgmise katse hotelli katuselt linnavaateid pildistada, siis karjusid inimesed all tänaval: „No photo!” ja „No camera!” Aga lõpuks, kui tänaval mõne inimesega tuttavaks sain ja küsisin, kas võin pildistada, oli peagi terve tema perekond ümberringi ja pakkus teed. See, mis kehtib ülejäänud planeedil, kehtis lõpuks ikkagi ka seal.

Mõne koha kohta on keeruline üleüldse mingit infot leida. Näiteks Kalmõkkia kohta olin ainsa tekstina lugenud „Saja rahva lugude” sarjast Kalmõki muinasjutte, mis ettevalmistusena ilmselgelt arvesse ei lähe. Aga õnneks ei olnud Kalmõkkial ka fooni, et see võiks kuidagi ohtlik olla.

Kuidas sa pildistamist ja teksti enda jaoks ühendad ja mõtestad? Kas pead reisipäevikut?

Olen püüdnud päevikuid pidada, aga üldiselt olen õhtuks nii väsinud, et mõte päeviku pidamisest ei paku eriti huvi. Olen avastanud, et sõpradele saadetud kirjad on olukordade tagantjärele taastamiseks väga tänuväärne materjal. Mingisuguseid märkmeid ma ikkagi kuhugi ka kritseldan. Pika reisi puhul võtan tavaliselt ühe vabama päeva, et kirjutada. Või teen seda võimalikult kiiresti pärast kojujõudmist. Kirjutamine on oluline ka seepärast, et paljud lood jäävad kaadri taha. Näiteks öeldakse, et võid siin olla, aga mitte pildistada. On need siis mingid perekondlikud rituaalid või siis argised olukorrad, kus inimesed ei taha end eksponeerida. Nende soovide vastu ma ei lähe. Kui inimestel on huvitavad lood, siis saan need hoopis kirja panna. Vahel ei pea paika ütlus, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Vahepeal on need tuhat sõna ikkagi väga vajalikud.

Parafraseerid raamatus Lev Tolstoid, öeldes, et kõik tunnustamata riigid on õnnelikud ühtmoodi, kuid õnnetud mitmel eri viisil. Kas võiksid selle mõtte lahti seletada?

Paljudes neis riikides on viimase paarikümne aasta jooksul olnud kodusõda. Sealsed inimesed oskavad suurt rõõmu tunda sellest, kui on rahu ja nad saavad teha oma argiseid asju. Sellest et kõik, kes lähevad hommikul tööle, tulevad õhtul ka koju tagasi, et nädalavahetust sõpradega saab planeerida kuu aega ette, et saad juua maja rõdul kohvi. Nad oskavad tunda suurt rõõmu meie jaoks täiesti argistest asjadest. Kui küsida, kas inimesed on rahul, on esimene reaktsioon: väga! Alles seejärel tulevad tasapisi „aga-d”, mis olenevad juba olukorrast. Paljud inimesed on siia tulles valmis kurvaks näituseks, aga näed, ei olegi vaid mustvalged pildid varemetest.

Olematute riikide kõige…

...kurvem foto?

Meeleolu mõttes ilmselt kogu Kalmõkkia reis. Kui näiteks meil on enese kultuuriliselt määratlemine olnud lihtne ning oleme väärtustanud oma keelt ja kultuuri, siis kalmõkkide saatus oli küll II maailmasõjani ilus, ent siis küüditati enam-vähem kogu rahvas. Neid süüdistati koostöös sakslastega, mida keegi ka kohapeal ei eita. Sakslastel ei oleks olnud midagi selle vastu, kui kalmõkid oleksid budismi edasi praktiseerinud, aga Nõukogude Liit ei olnud usu vastu nii salliv. Tegemist oli rändrahvaga, stepi karjakasvatajatega, kes kaotasid hiljem kodumaale naastes täielikult oma identiteedi. Nad pidid hakkama elama kolhoosides, kortermajades. Näitusel on üks foto kortermajast, mille ees on hobused ja kus on palju värve. See teeb tavaliselt inimeste tuju paremaks, aga kui mõtled, et nendes korterites elab stepirahvas, kelle jaoks sinna kolimine ja karjakasvatamise asemel kolhoosi tööle asumine pole olnud vaba valik, siis on toon teine. Muidugi on ka helgemaid pilte budistlikest tseremooniatest, templitest ja lambakarjadest päikeseloojangul. Eelkõige on imetlusväärne kalmõkkide võime leppida ja andeks anda, aga sealne kontrast on väga suur.

...parem köök?

Kaukaasia. Mustast merest Kaspia mereni jääb väga palju huvitavaid tunnustatud ja tunnustamata kohti, kus on kõige suurem oht, et sind söödetakse surnuks, sest seal kohtuvad väga hea köök ja meeletu külalislahkus. Lükkan ümber väited, et juua tuleb meeletult ja järgneb konflikt, kui sa kõike, mis on laual, ära ei söö ega joo.

...veidram jook?

Oh jumal, kalmõki tee! See on piimaga keedetud tee, millele lisatakse soola ja võid. See tähendab väga palju kaloreid kuumas kliimas. Viisakusest korra maitsesin ja see oli päris vastik. Halb üllatus oli, et naabruses asuvad Dagestani rahvad on ka selle delikatessi enda menüüsse integreerinud.

…omapärasem arveldamine?

Ega ma päris lõpuni aru saagi, mis raha eelistavad inimesed kasutada näiteks Põhja-Küprosel. Lähen sularahaautomaadi juurde ja minu ees on valik, kas soovin võtta Türgi liire, USA dollareid või eurosid. Somaalimaal on jällegi parem ajada asju dollarites, sest muidu saad vastu hiiglasliku kuhja kohalikku raha. Kohalikel on selle järele siiski suur vajadus. Panka minema ei pea, lähed lihtsalt tänaval või turul rahavahetaja juurde, kelle kõrval kõrguvad meetrikõrgused pakivirnad raha. Õhtul visatakse kõik suurtesse prügikottidesse ja viiakse kusagile varjule. Keegi ei suuda meenutada ühtki juhtumit, kus tänaval oleks midagi varastatud. Väga tervendav kogemus kohas, mida ametlikult peetakse Somaaliaks, mida omakorda peetakse suureks piraadipesaks.

Silvia Pärmann „Riigid, mida pole olemas”

Juhan Kuusi dokfoto keskuses Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Näitus on avatud 26. juulini.

„Riigid, mida pole olemas”

Silvia Pärmann

128 lk