Paremast maailmast ei julgeta enam mõelda, aga sajanditetagused hullude unistajate soovid on täitunud

Miks julgesid inimesed oma eluga riskides utoopiate kõrgajal 400-500 aastat tagasi unistada täiesti teistsugusest paremast ühiskonnast? Kuidas tollased ideed meid täna mõjutavad? Miks on meil lihtsam ette kujutada maailma lõppu, kui radikaalset ühiskonnakorra muutust?

Loomingu Raamatukogu Kuldsarjas ilmus viimati Tomasso Campanella paremat ühiskonda kujutada püüdev utoopia „Päikeselinn”. Seda ajastut iseloomustavad väga karmid maailmavaatelised vastuolud katoliikliku ja protestantliku maailmanägemise vahel, mis viisid väga veriste konfliktide ja kodusõdadeni. Tegu on niiöelda positiivse programmi, manifestiga 16.-17. sajandist: julgeti unistada teistsugusest, paremast maailmast, kuigi see võis kaasa tuua lausa surmanuhtluse.
Utoopiad on olnud kirjanik Hasso Krulli üheks huviobjektiks.

Kui vaadata, mis praegu USAs toimub, siis on eriti selgelt näha, et oleme jõudunud etappi, kus inimeste maailmavaatelised lõhed on taas erakordselt teravad ja konsensust ühiskonnas tihti vähe. Erinevalt aga Campanella aluajast ei suuda me ette tihti kujutada mingit praegusele alternatiivset ühiskonnakorraldust. Üks olulisimaid praegu tegutsevaid filosoofe, Slavoj Žižek on koguni öelnud, et meil on lihtsam ette kujutada maailma hävingut, kui kapitalistliku maailmakorralduse lõppu. Mis pani inimesed tollal paremast ühiskonnast unistama, mis seda võimaldas ja miks inimesed seda vaatamata suurele riskile ikkagi teha julgesid?
Campanella kirjutas „Päikeselinna” vanglas, kus ta istus selle eest, et olevat organiseerinud vandenõu Hispaania kuningavõimu vastu.