Vilja Kiisler: meil pole küll mustanahalist kogukonda, aga meil on rassistid valitsuses

Loodetavasti hakkavad Eesti poliitikat peagi kujundama need noored, kes elavad kaasa Ameerikas vallandanud protestilainele ning valutavad südant Floydi tapmise pärast. Vähemasti valijaina.

Pärast George Floydi tapmist alanud proteste USA-s on mul olnud võimalik lähedalt näha, mismoodi reageerivad toimunule siinsed noored inimesed, keda poliitika ja ühiskondlikud protsessid pole siiamaani huvitanud. Arusaam, mis on õiglus ja õigus, sünnib noortes hingedes tormiliselt. Kohe tuleb midagi teha, kohe! Miks sina ei tee, kohe? Kaastunne, kurbus, viha. Abitus, sügav arusaamatus: kuidas on see ikkagi võimalik, et politseinik lihtsalt tapabki inimese ära? Siis tasapisi sugenev arusaamine, et meelt võidakse ju avaldada ka siinmail, aga kas keegi kuuleb, näeb? Kas sellest ka miski muutub? Küsimuseni, mismoodi on Ameerika sündmused ja kohapealsed poliitilised arengud seotud, on veel hea mitu sammu minna, aga jõutakse sinnagi.