Sotsiaalkindlustuameti ohvriabi juht hoiatab, et Lihulas toimunud tapmiste sarnaste kuritegude ärahoidmine ei kätke endas lihtsaid lahendusi. Iga kuritegevuse poole vaatajat tulebki vaadelda individuaalselt.
Jako Salla toob välja huvitava paradoksi. Raskete kuritegude hulk on tõepoolest langenud 90-ndate tippaegadega võrreldes enam kui kümme korda. Ent teisalt on Eestis tapmiste hulk elaniku kohta palju suurem kui Lääne-Euroopas.
Klassikaline arusaam on, et inimesed kasvavad lapsest saati läbi piitsa ja prääniku - aga mis on siis valesti ja mis jääb puudu, et kasvavad ikkagi ka kurjategijad?
Näiteks USA-s rahutused vallandanud George Floydi puhul küsitakse, et mitu võimalust peab inimesele andma. Mitmetes piirkondades on n-ö kolme löögi seadused: kes ei õpi, läheb eluks ajaks vangi, kuidas sellesse suhtuda?
Eestis kohtab tihti arusaama, et karistused on pigem ikka leebed, pigem tingimisi, pigem rahatrahv. Kuidas näiteks šokivangistused või üldse karistuse iseloom tegelikkuses mõjub?
Kas vangla on jätkuvalt kuritegevuse kool?
Kuulake erisaadet ja mõelge kaasa, kuidas saaks muuta ühiskonda turvalisemaks!