Taavi Aasa vastus Hannes Lutsu kriitikale: parem siiski kohe elektrifitseerida ja hiljem järk-järgult õgvendada

Raudteel kiiruse üle 135 km/h viia on oluline, kuid mitte nii lihtne, kui võib tunduda (Hannes Luts „Poolteise tunniga Tallinnast Tartusse. Unistus, millele tõmmatakse järsku pidurit”, EPL 3.6). Kurvide õgvendamisest ainuüksi ei piisa, et kiiruseid suurendada. Tegemist oleks mastaapse projektiga, mis võtab aega aastaid ja lükkab elektrifitseerimisega 2024. aastaks planeeritud kvaliteedihüppe teadmata ajaks tulevikku.

Raudteel kiiruse üle 135 km/h viia on oluline, kuid mitte nii lihtne, kui võib tunduda. Kurvide õgvendamisest ainuüksi ei piisa, et kiiruseid suurendada. Kui hakkame raudtee elektrifitseerimise projekti osana ka kurve õgvendama, siis peaksime hangitavad uued rongid piltlikult öeldes nurka seisma panema, sest praegu pole sobivat raudteed, kus nendega sõita.

Kui ehitada kõverad raadiusele, mis võimaldaks kiirust 160 km/h, ei tähendaks see veel, et seal saaks sama kiiresti sõita. Selleks et kiirust suurendada, peab täitma raudtee tehnokasutuseeskirja kõiki 34 tehnilist nõuet, mille puhul peab peale uue muldkeha loomise ja trassi nihutamise arvestama ka raudtee turvalisuse tagamisega seotud lisainvesteeringutega. Paljud trassiõgvendused tähendaksid ka raudtee juures olevate maade võõrandamist. 

Eesti Raudtee on modelleerinud Tallinna-Tartu kiiruseid, arvestades, et seal, kus tee võimaldab, sõidame 160 km/h, aga kurvides aeglasemalt. Sellisel juhul kujuneks kurvide õgvendamiseta teoreetiliseks sõiduajaks tund ja 38 minutit. Võrdluseks: viies kiiruse 135 km/h-ni, saaksime praeguste arvutuste järgi sõiduajaks tund ja 44 minutit.