400 aastat tagasi ilmunud utoopia „Päikeselinn” nägi praegust maailma ette, aga ajab ka judinad peale

Utoopia eesmärk polegi realiseeruda, vaid püstitada ühiskondliku arengu käigushoidmiseks vajalikke eesmärke.

Lootus, et inimesest arenenum tehnika võiks kõik meie probleemid lahendada, pesitseb ka paljude nüüdisaegsete inimeste hinges. Praegu edendatakse tehisintellektil, mis peaks tegema meist paljusid asju paremini.

Sarnasusi sellise unistusega leiab ka Calabriast pärit munga ja ühiskondliku aktivisti Tommaso Campanella 1602. aastal ilmunud utoopiateosest „Päikeselinn”, mis mõne nädala eest Loomingu Raamatukogu kuldsarjas taas trükivalgust nägi.

Tekst valmis ajal, mil reformatsioon oli ühiskonnas vaimset monopoli hoidnud traditsioonilised, korrumpeerunud ja dogmaatilisi hierarhiaid kiivalt säilitanud katoliku kiriku toimimispõhimõtted väga paljudes maades kõrvale lükanud ja nende põhimõtete nimel peeti ka väga veriseid võitlusi. Ka Campanella kujutab ette võrdsete inimeste konsensusel põhinevat ühiskonda – Päikeselinna, kus kellegi päritolu ei mängi tema elu kujunemisel mingisugust rolli.