„Ükski inimene ei tule kergekäeliselt otsima vaimse tervise probleemi juures abi,” kommenteeris ta Eesti Päevalehe artiklit, et EKRE vastuseisu tõttu ei tohi alaealised ilma vanemate nõusolekuta psühhiaatri poole pöörduda.
Kleinbergi sõnul pole praeguses rängas situatsioonis, kus paljud vanemad on üle töötanud või elavad sootuks teises riigis, neist tihti oma lastele adekvaatset aitajat. Tihti tuleb ette, et kui viimaks alaealine oma probleemidega psühhiaatri juurde jõuab, tuleb kõigepealt harutada lahti hoopis lapsevanemat ennast. Ning muidugi tuleb ette ka juhtumeid, kus lapsevanema näol on hoopiski tegu kurjategijaga.
Lastepsühhiaatri sõnul paneb ta tähele, et vanemliku järelevalveta ehk n-ö tänaval hulkuvate teismeliste osakaal on hakanud pärast 90-ndate harjale järgnenud langust jälle tõusma. Kleinberg toob erilise murekohana esile, et Eestis kiputakse probleeme lahendama alles siis, kui juhtub midagi hullu. Ometi kasvatab iga kunstlik tõke abi otsimisele tõenäosust, et keegi jääbki kriitilisel hetkel täiesti üksi.
Millist mõju avaldas vaimsele tervisele COVID-19 tõttu kehtestatud karantiin?
Võime me näha veel palju selliseid vägivalla purskeid nagu praegu Lihulas?
Kui psühhiaatria vastuvõtud on pilgeni täis, mis kasu siis üldse sellest, kui keegi abi otsib?
Kas on õnnetus sündida Eestisse ja eriti Eesti ääremaale?
Kuulake Krister Parise erisaadet lastepsühhiaater Anne Kleinbergiga siit!
