Peeter Olesk: „On õnnis mees“. Ain Kaalepile tänulik olles

Läänemaailma klassik Horatius kirjutas kord ka niisuguse laulu, mille väliseks vormiks on epood ehk kooritekst, seesmiseks aga jambid ja nende analoogid.

Luuletus algab värsiga „Beatus ille qui procul negotiis" ning tema teemaks on ülestunnistus sellest, kui hea on hoiduda kõigest, mis kisub sind foorumile sekeldama riigiasjadega. Horatius ei armastanud üksildust, ent vältis võimalikult kõike, mis tundus talle pööbellikuna. Võib-olla häbenes Ain Kaalep pisut seda, et temast ei saanud nii põhjalikku ja süstemaatilist fennougristi nagu seda oli paar aastat tema noorem Valmen Hallap (1928-1987) ega nii sädeleva stiiliga ja nõudlikku antiigi-tundjat nagu temast märksa vanem Ülo Torpats (1920-1988).

„Võib-olla" seepärast, et Ain Kaalep ei olnud avameelitseja, nõnda et kui seltskond talle ei meeldinud, muutus ta napisõnaliseks või oli hoopiski vait või lahkus inglise kombe kohaselt, kätt andmata.