Lood sellest, kuidas vangerdada mööda räigete vägivallalugude realistlikest lõppudest

Jan Kausi ja Flo Kasearu raamat "Vangerdused" annab lähisuhtevägivalla lugudele tavatu vormi.

Äsja ilmus väikeseformaadiline erekollane raamat “Vangerdused”. Mahub vajadusel ridiküli. On täis pealtnäha lihtsaid lookesi meestest ja naistest. Võimaldab end kaasas kanda nii, et kaaslane sellest teada ei saa. Miks viimane võib oluline olla, johtub raamatu teemadest ja ajendist. Jan Kausi tekstide ja Flo Kasearu piltidega raamatu idee tuleb nimelt Pärnu Naiste Tugikeskuselt. Ilukirjanduslikud lood on ainest saanud lähisuhtevägivalla ellujääjate lugudest. Ent mis iganes teile nüüd selle info põhjal silme ette kerkis – suure tõenäosusega ei vasta raamatu sisu sellele kujutluspildile.

“Vangerdused” juhatab sisse tugikeskuse juht (ja ühtlasi Flo Kasearu ema) Margo Orupõld, kes kirjutab, kuidas oli kord keegi, kes lõi taeva ja maa, lõpuks ka mehe ja naise, kuniks loomine muutus löömiseks ja suures väes sai loodud ka vägivald. Ja vägivallaga, nii füüsilise kui vaimsega, ongi järgnevad lühilood seotud. Pea kõigi alguses oli või on “üks mees”. Võib-olla see mees, kes ei tahtnud oma voodit jagada ja ajas naise põrandale ning sundis öösiti oma und valvama. Võib-olla mees, kes pärast sõjas käimist nägi kõiki võimalike vaenlastena ja käskis naisel kodunt lahkudes alati joosta. Võib-olla oli sellel mehel hoopis kuus perekonda. Ükski lugu ei alga naisest. Ehkki ajendiks olnud lugude rääkijaiks on naised, on vägivallatseja olnud see, kes on ühise elu kõikidest võimalikest variantidest just vägivalla teele kallutanud.

Kõikide nende Oliükside lood algavad mõnest mustrist, mida vägivalda kogenud, sellest kuulnud või lugenud inimesed küllap eksimatult ära tunnevad. Ent need ei ole ajakirjanduslikud lood, mõeldud kaasa elamiseks ja pisara poetamiseks. Realistliku olustikukirjelduse asemel viivad lood veidra vindiga maagilisrealistlikku maailma, kus iseenese teod võivad viimaks peeglisügavustest vastu kumama hakata.

Ometi ei tähenda see, justkui jutustataks vägivallalugusid ümber moraliseerivate muinasjuttudena, kus pahad saavad karistuse ja head elavad õnnelikult kuni elu lõpuni. Eelkõige annavad need fantaasiamaailma lõpud tuttavate mustritega lugudele õhku, ruumi. Sellist ruumi, kust mahub ligi lugeja kujutlusvõime ja ehk ka võimaluse aimdus, et parem elu on võimalik.

Kunstivormis sotsiaalsete teemade juurde

Vormilt lihtsad, on nii lood kui pildid esteetiliselt hästi teostatud. Mõlemas on struktuur ja rütm, isemoodi omailm. Esteetiline komponent tundub viimase aja tuliste Eia Uusi “Tüdrukuse” ümber käinud kultuurikriitikavaidluste taustal oluline mainida. Nii et kiire ekskurss. Meedias toimunud üsna huvitavaks kultuurietenduseks kujunenud sõnasõda oli ajendatud Alvar Loogi arvustusest ja sinna panustas Loog kokku nelja mahuka artikliga. Üks paljudes küsimustest puudutas olukorda, kui sotsiaalne teemapüstitus saab justkui esteetika seisukohalt privilegeeritud positsiooni. Õigupoolest oli vaidlustes mainitud ka ideoloogilist poolt – aga juba ainuüksi sõna “ideoloogiline”, tundub mulle, on mõistena halvustava tooniga nii ära trööbatud, et seda hästi enam mõistlikes argumentides kasutada ei anna.

Just selle taustal, ehkki sekkumata tollesse vaidlusesse, tahan tuua “Vangerdused” näitena, kus ei ole vaja sellist tehet teha. Ajend ehk teema ei domineeri esteetika üle ega vastupidi. Võimsate teemade mõjusate teostuste puhul on muidugi nii ehk naa raske näha, miks peaks pelgama võimsa teema domineerimist kunstis. Mida siis eelistada? Eranditult sootuid ja universaalseid aegade-üleseid teemasid?

Siinkohal maksab meenutada, et piltide autori Flo Kasearu jaoks ei ole see sugugi esimene kord kunstivormis lähisuhtevägivallatemaatikat harutada. Nelja aasta taguse Artishoki biennaali projekt “Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine” oli samuti Pärnu Naiste Tugikeskusega koostöös loodud. Performance’i kantseliitlik pealkiri viitas vägivalla all kannatanud naiste kohtudokumentidele. Konkreetne sõnastus oli pärit toimikust, kust tuli välja, et mees kägistas naist hommikumantliga ehk „ilmestas oma privaatsuse soovi“.

Pildid, mis annavad õhku

Tunnen, et pikalt tekstide juurde pidama jäädes olen liiga teinud raamatu visuaalile. Flo Kasearu joonistused ei täida illustratsiooni rolli. Vähe sellest, need ei ole vähemasti pealtnäha üleüldse konkreetsete kirjutistega seotud, vaid jutustavad läbi raamatu hoopis eraldi lugu. Sellist, mis ei mõju selge etteantud narratiivina, vaid võimaldab igaühel piltidesse oma lood sisse lugeda/vaadata.

Piltide vorm on pealtnäha lihtne nagu tekstide omagi. Kaks tugitooli vaibal. Kaks väravat mänguväljakul, üks suur ja teine väike. Objektid, mida täidab mõni raske ese või must hägu. Lava, millel toimuvat ei näe. Valvetorn, milles istujal ei saa vaade avaneda mitte kuhugi, sest sein on ees. On kohad ja objektid, mis seostuvad mängimise, esinemise, võistlemisega; distantsi ja struktuuride segaduse/selgusega. Neid vaatama jäädes avarduvad pildid metafoorseks ruumiks, mis lubavad ligi iga vaataja/lugeja kogemused, mälestused, loetud ja kuuldud lood.

“Vangerdused” on tervikuna leidnud vägivalla-teemasid kajastades tasakaalu. Vorm ei tekita vähemasti minus kummatigi ängi, ehkki mõned pildid, nii sõnalised kui joonistatud, kisuvad üsna luupainajalikuks (miskipärast tuli korraks “Kolumats” silme ette). Teatav abstraktsus ja muinasjutu vormis lugude algus (“Oli kord mees, kes ei suutnud leppida naise lahkumisega.”) aitab muu hulgas esile tõusta ka vägivalla korduval näol. Kui muinasjuttude morfoloogias joonistuvad ühesuguse struktuuriga ülesehitused ja tegelaste funktsioonid, siis sarnane on see ju ka vägivallaga seotud lugudes. Detailid erinevad, ent raamstruktuurid jäävad samaks. Kui kord juba ühe funktsiooni ära tunned, oskad seda märgata ka mujal. Ei teagi nüüd, kas võiks siin hoolimata kõikvõimalikest esteetilistest vaidlustest avaldada lootust, et ehk võivad need lood aidata siiski kõrvalsaadusena kaasa ohtude äratundmisele ja seeläbi vältimisele?

Muide, minu meelest võikski seda pisikest kollast raamatut lugeda mitu korda ja seejuures vähemasti korra nii, et järgemööda lugeda vaid tekste või vaadata vaid pilte.

„Vangerdused

Tekstid: Jan Kaus

Pildid: Flo Kasearu

Saadaval väikestes raamatupoodides, näiteks Puänt ja Lugemik.

XVIII peatükk. Lugu mehest kuue perekonnaga

Oli üks mees, kellel oli kuus perekonda. Ükski neist polnud teistest peredest teadlik. Põhjus oli lihtne, nad kõik elasid eri mandritel: Calgarys, Buenos Aireses, Kaplinnas, Tallinnas, Singapuris ja Melbourne’is. Mehel polnud raske sellist olukorda endale põhjendada – ta nimelt ei talunud üksindust. Polnud midagi hullemat kui tühi hotellituba. Jumal ise teadis, et mees oli proovinud nii ja naa, ent kui järjekordne lõbutüdruk korjas põrandalt kokku oma hilbud, naeratas külmalt ja lasi ukse enda järel kinni langeda, tundus tuba veelgi nukram kui enne väikest hullamist. Mees teadis, et kui asi välja tulnuks, suhtunuks paljud temasse kriitiliselt, ent ta oli kindel, et tema elus oli võrreldes teistega palju vähem valet. Ta valetas ju alati valikuliselt, pealegi polnud tehniliselt võttes tegu valetamiste, vaid ütlematajätmistega. Olgu, oma osalust firmas hoidis meest samuti naiste eest salajas, sest talle meeldis mulje, mille ta elukaaslastele jättis: oluline töötaja, keda ei osata firmas väärikalt hinnata, tüüpiline korporatiivne orjamentaliteet. Kui nad vaid teaksid, mõtles mees, kui nad vaid teaksid, et ma ei ela ainult ühte head elu.

Kõik muu mehe elus vastas siiski tõele: rahvusvahelise firma strateegilise konsultandina pidi ta pidevalt ringi liikuma, sageli just nimetatud kuues linnas asuvate filiaalide vahet. „Mu elukoht on alati mujal,” tavatses ta öelda. Mehe pered olid harjunud, et ta viibis enamik aastast neist eemal, sageli ka tähtpäevadel. Sellisel eluviisil olid oma eelised – kui mees nägi üle mitme kuu mõnda oma elukaaslastest, põhjustas see pigem kirglikku voodielu kui lahusolekust tingitud tülisid. Mees ei tahtnud endale valetada ja tunnistas, et oli rahul: oli põnev mängida eluga lõputut malepartiid. Aeg-ajalt jäi ta mõtlema, mis saab siis, kui lõputu partii otsa saab – kas teda hakkab matma üks pere või kõik kuus? Selliste dilemmade puhul võisid meest tabada halvavad hirmuhood. Mõnikord ei suutnud ta isegi oma jäsemeid liigutada. Aga hood läksid mööda. Ühel hetkel hakkas meest vaevama soov kellelegi oma elukorraldusest rääkida. See sai alguse nagu sügelus, mida kratsimine ainult hullemaks muutis. Vajadusest saladus avalikuks teha sai peaaegu kinnisidee – oli ta ju suutnud üles ehitada erakordse, uhke, võib-olla isegi kordumatu vale. Võib-olla polekski vaja tuleviku pärast hirmu tunda, mõtles mees, võib-olla avaldaks mu elustiil inimestele muljet, mitte ei tekitaks pahameelt. Äkki põhjustaks see isegi ühiskonnas mingi laiema muudatuse? Lõpuks juhtus nii, et meest külastas Tallinnas tema noorpõlvesõber. Nad hakkasid napsutama ja vanu aegu meenutama. Mees niheles nagu sütel, ta oli millimeetri kaugusel ülestunnistusest, sest süda sügeles. Siis aga ütles sõber: „Issand, sinu juures on mul tunne, et maailmas on ikka veel alles mõni normaalne nurgake.” – „Tohoh, miks?” küsis mees. „Noh, ma lugesin just lennukis ajalehest ühest mehest, kes pidas paralleelselt üleval seitset perekonda.”