Mida vastata ülemuse või tööintervjuul potentsiaalse tulevase tööandja küsimustele: millal sa viimati vahekorras olid? Oled praegu 20-aastane, millal sigima hakkad?

Selliseid olukordi kirjeldas Eesti Ekspress esmaspäevases artiklis. Kümmekond endist ja praegust Estonia töötajat rääkisid, kuidas teatri juht Aivar Mäe olevat aastaid naiskolleege alandanud, teinud kohatuid seksuaalseid kommentaare ning käperdama kippunud.

EPL-i SEISUKOHT

Juhid ja kolleegid, kes ahistavad ega suuda arvestada, et kõigile ei pruugi seksistlikud naljad meelida, peaksid peeglisse vaatama ja küsima: kas ehk pole aeg teha uuele põlvkonnale ruumi?

Aivar Mäe ise muidugi enamikul juhtudel kriitikaga ei nõustunud ja eitas vahejuhtumeid. Ent kultuuriminister Tõnis Lukas võttis artiklit nii tõsiselt, et lasi kutsuda reedeks kokku Estonia nõukogu erakorralise koosoleku.

Ennetava käiguna tegi Mäe eile avaliku vabanduse, kus märkis, et süüdistuste tagamaad on seotud tema „ülemeeliku huumorisoone ja karakteriga”, ja lubas ennast rohkem ohjeldada ning kolleegide, sõprade, lähedaste tundeid senisest tähelepanelikumalt hinnata ja tunnetada.

Olgu Estoniat puudutavate juhtumitega kuidas on, eks õigusemõistmine ole eelkõige õiguskaitseorganite töö ja oodakem ära ka nõukogu hinnang. Ent isegi kui need kaasused kohtusse ei jõua, annavad need juhtidele ja organisatsioonidele omajagu mõtteainet. Näiteks tõdemus, et kui omal ajal võis mõni nali või komme olla ühiskondlikult aktsepteeritav, ei pruugi see praegu enam nii olla.

Tuleb ka arvestada, et inimesed on erinevad. Ei saa välistada, et on neid, kellele seksuaalse alatooniga märkused ja puudutused sobivad. Sel juhul toimub asi mõlema poole nõusolekul. On ka võimalik, et teatriringkondades ollaksegi mõnes küsimuses paindlikumad-vabamad. Kuid sellest ei saa automaatselt järeldada ja eeldada, et selline kohtlemine sobib ka teistele inimestele ning sellega peab lihtsalt lõpuni leppima. Seadused kehtivad ühtmoodi nii pangas kui ka teatris. Juhid, kes ei suuda muutuva maailmaga arvestada, peaksid peeglisse vaatama ja küsima: kas pole aeg teha uuele põlvkonnale ruumi?

Ja mis peamine, julgeme rääkida ebameeldivatest vahejuhtumitest, selmet taluda lõputult onu Heinode nalju. Eesmärk ei ole ju kedagi karistada, vaid ikka uusi juhtumeid ennetada, reaalne kultuurimuutus.