Kui ühest nõost saab dramaturg ja teisest Kaunase maffiaboss. „Mul oli nõbu” näitab allilma inimlikku poolt

Kaunase maffiaga seotud kohtukaasusse on segatud ka eestlased, ent toimunu põhjal sündinud dokumentaallavastus räägib hoopis kahest sugulasest.

Läti üht tunnustatumat lavastajat Valters Sīlist, kes Eestiski lavastanud, teatakse peamiselt dokumentaalprojektide põhjal. Tema lavastused on käsitlenud näiteks Läti majandusega seotud šokiteraapiat ja paremäärmuslikku poliitaktivismi. Lavastus „Mul oli nõbu”, kus mängivad Henrik Kalmet ja Rea Lest, pidanuks etenduma mais Vabal Laval. Eriolukorra tõttu edasi lükkunud esietendus toimub nüüd hoopis Rakveres Baltoscandalil.

Lavastuse pealkiri viitab selle peategelastele. Üks on Leedu maffias kõrgele kohale jõudnud ja 2015. aastal tapetud Deimantas Bugavičius, teine tema nõbu, toimuvat minavormis kirjeldav lavastuse dramaturg Rasa Bugavičute-Pēce. Ent Sīlise lavastus ei ole krimitoimik. Dokumentaallavastus uurib toimunu inimlikku poolt. Maffia liikmed ei ole muust maailmast sõltumatud. Kuskil on perekonnad, keda toimuv mõjutab ja kes kogu olukorras samuti oma valikuid teevad.

Valters, sind teatakse peamiselt dokumentaalsete lavastuste põhjal. Palju neist on olnud poliitilistel teemadel. „Mul oli nõbu” räägib aga maffiast. On sellel mingisugune seos sinu varasemate teemadega?

Kriminaalse maailmaga seostub alati poliitiline küsimus: mis on keelatud ja mis mitte, mida me keelatuna aktsepteerime ja mida mitte. On teatud vaheala, kus inimesed saavad oma äri ajada. Selle lavastuse taustalugu ulatub aga pikema aja taha. Viis aastat tagasi lavastasin Kaunases ja enne seda Vilniuses. Räägiti, et üks inimene Leedu iseseisvusliikumisest oli ühtlasi Daktarai (Doktorite – K. V.) liige. Uurisin, mis see on. Mulle vastati, et see on kuritegelik rühmitis. Nii et 1990-ndate alguses oli maffia seotud iseseisvusliikumisega. See jäi mulle meelde ja mõtlesin, et selle teema ümber tahaksin midagi luua. Küsimus oli, mida. Shakespeare’i draamat Leedu maffiast? (Naerab.)

Maffia liikmega toimuva loo küsimus on selles, kuidas teadvustavad olukorda teised tema ümber. Kas pereliikmed saavad sekkuda? Kas nad teavad, kuidas seda teha?

2018. aastal tegime Rasa Bugavičute-Pēcega koos esimese lavastuse. Umbes kuu pärast esietendust rääkis Rasa, et tal on mõned lood. Üks neist rääkis poisist, kes elas kahe pimeda vanemaga. Sellest, kuidas ta üles kasvas. Selle oleme praeguseks lavale toonud. Ent teine lugu oli tema nõost, kes kuulus Kaunase maffiasse ja kes tapeti 2015. aastal vaid 27-aastasena. Teadsin, et tahan selle loo lavastada. Siis kirjutas mulle juba Marius Ivaškevičius (Leedu näitekirjanik, Vaba Lava kuraator 2019/20. ja 2020/21. a hooajal – K. V.). 1990-ndate maffia teema haakus Vaba Lava kuraatoriprogrammiga. Seejuures ei ole need lood veel sugugi läbi, vaid on pidevalt uudistes kõigis Balti riikides.

Ka Eesti uudistest on see lugu läbi käinud. Kas kaks eestlast, keda mõrvas süüdistatakse, on lavastuse ainus ühenduslüli Eestiga?

Kogu juhtum on Leedus päris tuntud, seda kajastati üsna palju. Kogu see kriminaalne võrgustik on paraku rahvusvaheline ja ühendab eri paikade inimesi. Aga meie lugu on palju isiklikum. Siin võib paralleeli tuua Martin Scorcese filmiga „The Irishman”. Seal on üks tegelaskuju tütar, kes näeb oma isa tegusid kõrvalt. Ta ei ole keskne kuju, küll aga tegelane, kelle kaudu pannakse vaataja proovile – kuidas maffiaperekonda vaadelda. Meie lavastuse keskmes on vaade maffia liikmega toimuvale ja küsimus on selles, kuidas teadvustavad olukorda teised tema ümber. Kas pereliikmed saavad sekkuda? Kas nad teavad, kuidas seda teha? Need ei ole küsimused ainult maffiast, vaid kaudsemalt ka sellest, kuidas näiteks vaimsete probleemidega inimesega töö juures või perekonnas toime tulla. Nii et mõnes mõttes on see lavastus lihtsalt üles kasvamisest ja sellest, kuidas sind ümbritsevad sotsiaalsed väärtused sind mõjutavad. See on liigutav lugu kahest inimesest, kes kasvavad üles lähestikku, aga kelle elu läheb eri rada.

Seejuures ei kujuta me lavastuses asju, mille kohta me ei tea. Rasa räägib sellest, mida ta teab, ja juba see on väga huvitav, nagu ka see, milline on tema maailmavaade ja suhe toimuvasse.

Maffiabossi mõrvas kahtlustatakse eestlasi

2015. aasta 6. novembril tapsid palgamõrvarid Leedu kuritegeliku maailma liidri Deimantas Bugavičiuse. Mõrvatöö oli sooritatud professionaalselt ja detailideni ette valmistatud. Mullu andis Leedu riigiprokuratuur mõrvas kahtlustatuna kohtu alla eestlased Arle Grabbi ja Hans-Erik Ehverti. Väidetavalt tulistasid nad autoga maja ette sõitnud Bugavičiust läbi autoakna, kui tema lapseootel elukaaslane, Leedu meelelahutustegelane Vita Jakutienė väravat avama läks. Bugavičiuse tapmine oli Leedu kriminaalmaailmas suur sündmus, mis näitas, et Kaunase kaks olulist maffiat ei mahtunud enam teineteise kõrvale tegutsema. Leedu kuritegelikud rühmitised on Euroopas väga mõjukad ja tuntud ka oma erilise julmuse poolest. Grabbit ja Ehvertit võib süüdi mõistmise korral oodata 8–20-aastane või eluaegne vanglakaristus.

Paljud inimesed käsitletavast ringkonnast on elus ja võiksid teoreetiliselt lavastust näha. Kui palju see sind mõjutab?

Mõneti on minu töö alati mõelda, mis on loo seisukohalt oluline. Mis on valus, aga loos vajalik, mis mitte. Praegu räägime olukorrast, mille kese on Rasa perekond, ja me peame käsitlema sellega seotud teemasid. Olen endale esitanud sarnaseid küsimusi ka poliitilisi lavastusi tehes. Teen valikuid ju ka näiteks nende poliitikute puhul, kes püüavad meie eraellu sekkuda ja öelda, kellega võib või ei või magada. Kui ma räägin lavastuses sellest poliitikust, kas mul on omakorda vaja lavastusse kaasata inimesi, kellega tema magab? Üldiselt olen otsustanud, et ei, mul ei ole seda vaja.

Oled teinud kriitilisi lavastusi nii natsionalismist kui ka majandusest. Kui paljudel inimestel sa oma töödega harja punaseks oled ajanud?

Jah, neid inimesi on olnud üksjagu. Näiteks Läti rahvuspanga president lähenes mulle enne „Eduloo” (dokumentaallavastus majanduslikest valikutest ja šokiteraapiast Läti ajaloos – K. V.) proove. Ta oli selle lavastuse antikangelane ja tal oli ühe stseeni kohta, ütleme, rohkem küsimusi. Aga see oli igati huvitav vestlus. Huvitavaid olukordi on olnud teisigi, ent üldjoontes tõendavad need eelkõige seda, et meil on demokraatia. Näiteks lavastus „Riiklik arengukava” oli… ma ei saa öelda, et rünnak, aga see oli kahtlemata väljakutse toonasele Läti valitsuserakonnale Ühtsus. Erakond ostis ühe etenduse piletid ja nad vaatasid seda kõik koos. Pärast oli meil üsna terav arutelu. Ja see oli suurepärane! Siin ongi ju demokraatia tuum. Sa väljendad oma mõtteid, teine pool kuulab need ära, mitte ei püüa sind takistada.

Need huvitavad olukorrad tõendavad eelkõige seda, et meil on demokraatia.

Aga ma olen inimesi välja vihastanud ka täiesti kogemata. Kui Rasaga 2018. aastal koos lavastust tegime, kasutasime selle lõpus üht 1910. aastast pärit naljalaulu. Tegime sellele uued sõnad, kus loetleti rumalusi umbes nagu „200 aasta pärast on meil demograafiline plahvatus, 200 aasta pärast on kanadel vaid rõõmsad munad, 200 aasta pärast oleme peatanud globaalse soojenemise, 200 aasta pärast oleme lõpetanud puude maha võtmise” ja nii edasi. Ja ainuüksi selle ühe puude kohta käiva rea tõttu kirjutas Latvian Forestsi üks juhte teatri direktorile. Ta kirjutas: „Võtke see rida välja, see on nagu meile näkku sülitamine! Meie anname raha Läti kultuurile, mõelge, mida te teete!” Aga meie mõtlesime seda kirjutades hoopis globaalsele probleemile, vihmametsadele ja nii edasi.

Oletan, et seda rida te laulust välja ei võtnud.

Ei võtnud tõesti. Seal ei olnud ka mingit konstruktiivset arutelu. Minu eesmärk ei ole ju kedagi rünnata. Seda ka lavastuste puhul, nagu näiteks „Olla natsionalist” (lavastus näitekirjanik Matīss Gricmanise kogemusest, kes nooremana oli paremäärmusliku partei tulihingeline aktivist – K. V.), mis küll jällegi vihastas osa inimesi välja. Ent mind ei huvitanud näpuga näitamine, vaid põhjused, miks noored end millegi sellisega seovad. 1990-ndatel räägiti ju uuest põlvkonnast, kes tuleb ja on palju progressiivsem. Nüüd aga näeme noori rahvuslasi, kelles on palju viha ümbritsevate vastu. Kuidas see juhtus? Millised on lood selliste olukordade taga? Meil on näiteid poistest, keda on koolis omal ajal kiusatud ja kes nüüd aktiivsete noorpoliitikutena püüavad kõige eest justkui kätte maksta. Usun, et paljud sellised inimesed isegi ei saa aru, et nad teevad kellelegi halba. Nad lihtsalt liituvad mõne organisatsiooniga, kus leiavad kogukonnatunde. Ja see protsess on huvitav.

Kes?

Valters Sīlis (sündinud 1985) on lõpetanud Läti kultuuriakadeemia ja töötanud nii väikestes erateatrites kui ka Läti rahvusteatris. Tema dokumentaallavastused on valgustanud kriitilisi sündmusi Läti lähiminevikust ning suunanud tähelepanu nii kohalikele kui ma üleilmsetele sotsiaalpoliitilistele ja ökoloogilistele probleemidele. („Leegionärid” 2011, „Rahvuslik arengukava” 2013, „Kadunud Antarktika” 2015, „3 musketäri – Viinist idapoole” 2016). Tema viimased tööd keskenduvad mikroajaloole ja üksikisikute, peamiselt noorte valikutele kindlas kontekstis. („Olles rahvuslane” 2017, „Poiss, kes nägi pimedas” 2019). 2017. aastal lavastas ta Ugala teatris tüki „Nagu Soomes, aga veel parem”.

Mõni aasta tagasi ei oleks pähegi tulnud mõtet, et keegi võiks kuidagi püüda takistada poliitikuid või ühiskonda kritiseerivate lavastuste tegemist. Nüüd paneme selliseid teemasid ilmselt paremini tähele. Lähiriikidest võib tuua näiteks Poola. Baltoscandalil etendunud „Needus” (kritiseeris katoliku kirikus toimunud kuritegusid – K.V.) sai oma kodumaal ähvarduste sihtmärgiks.

Minu jaoks polnud selle lavastuse kõige põnevam osa seejuures sugugi paavsti kuju peal etendatud fellatio, mis pahameele põhjustas. Meenub ühe poliitiku suur arvamuskülg, kus ta kirjeldas Putinit kui austusväärse vaenlase eeskujulikku näidet. Ta kirjutas, et me saame hakkama sellega, kuidas Putin ajalugu käsitleb ja perekonda suhtub, aga võidelda tuleks hoopis lääne prahiga… Sellised poliitikud armastavad seda, mis toimub praegu Ungaris. Eks ole neidki, kes jälgisid vene lavastaja Kirill Serebrennikoviga toimunut ega mõelnud mitte seda, kui õudne see olukord on, vaid kuidas seda saaks ka meie riigis rakendada.

Poliitik, kes kirjutas, et me saame hakkama sellega, kuidas Putin ajalugu käsitleb ja kuidas perekonda suhtub, aga võidelda tuleks hoopis lääne prahiga… Sellised poliitikud armastavad seda, mis toimub praegu Ungaris.

Nii et arutelud, miks me õigupoolest oleme endale vabasid ja iseseisvaid riike soovinud, tuleb käimas hoida. Kui loome rahuajal tunde, justkui iga päev peetaks sõda, soodustab see konservatiivsust. Neil inimestel, kes arvavad, et me oleme pidevas ohus, on hoopis teised mured kui neil, kes arutavad, kuidas näiteks paremini toime tulla vaimsete probleemidega või kuidas välja töötada progressiivsem maksusüsteem. Muidugi, ka valmisolek kaitsepositsioon võtta on osa meie DNA-st, aga paraku on inimesi, kes suudavad luua mulje, nagu oleks oht pidev ja kõikjal. Ja ka seda, justkui oleks selle ohu osa ka inimesed, kes teevad lavastusi. Olen väga õnnelik, et Lätis on dialoogid võimalikud.

Poliitilise teatri puhul kumab kuskil alati oht moraliseerimisse laskuda. Oled varasemas intervjuus Anneli Sarole (Sirbis) öelnud, et ei kasuta teatrit oma poliitiliste vaadete propageerimiseks, vaid sead needki kahtluse alla. Kuidas see sinu teemavalikut mõjutab?

On teemasid, mille puhul ei ole mul küsimusi, vaid selge seisukoht. Aga sellisel juhul tundub asjakohasem allkirjastada mõni pöördumine, teha plakat või mõni väiksem üritus. Sellisel juhul ei ole mõtet hoida inimesi teatrisaalis, et seal kaks tundi järjest kuulutada, mille poolt ma olen. Lavastades on mul võimalus veeta teemadega pikalt aega, seega valin teemasid, mis seda nõuavad ja ajas kestavad. Muide, see ei tähenda, et ma poleks teinud moraliseerivaid lavastusi. See on ühel-kahel korral siiski juhtunud. (Naerab.) Ent üldiselt olen seisukohal, et teatris on huvitav esitada küsimusi inimeseks olemise kohta, mitte kasutada lavastusi plakatlike seisukohtade väljendamiseks. Valin teemasid, mis mind huvitavad, mitte neid, mille puhul arvan end juba vastust teadvat.

Proovid Zoomis

Valters Sīlis on Eestis olnud 15. juunist, ent peamised proovid jäid märtsi lõppu ja aprilli. Henrik Kalmet ja Rea Lest olid Tallinnas, tema Lätis. „Mõnes mõttes on see lavastus loodud suuresti Zoomi kaudu. Vaba Lava saalis olid kaamerad, et näeksin, mida Henrik ja Rea teevad. Minu jaoks toimus proov ühes toas ja seejärel sai töölt ära tulla… teise tuppa. Aga see oli niimoodi paljudel. Mõnikord läksin tühja teatrisse, kus muidu töötasin. Lihtsalt selleks, et teeselda, et teen teatris proovi,” muigab Sīlis.

Ta ütleb, et tal on hea meel näitlejate kannatlikkuse üle olukorras, kus on keeruline vahetut tagasisidet anda. „Me töötame lavastuses ka videoga, ent just hetkedel, kus miskit sündis nüüd ja praegu, leidsin end mõtlemas, et need on ju suurepärased inimesed, aga ma ei saa olla nendega koos, vaid olen nende jaoks objekt ekraanil. Justkui mingi tehisintellekt.”

„Mul oli nõbu”

Laval Rea Lest ja Henrik Kalmet. Lavastaja Valters Sīlis, dramaturg Rasa Bugavičute-Pēce, tõlkija Contra, kunstnik Uģis Bērziņš, videokujundaja Laura Romanova, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Raido Linkmann

Etendub 3. ja 4. juulil Rakveres Rahu hallis.

Baltoscandal

1.–4. juulini Rakveres. Festivalil esietenduvad Karl Saksa „Planet Alexithymia”, eˉlektroni „Romeo & Julia #5”, Liis Varese ja Sõltumatu Tantsu Lava „Sinust saab tantsija!”, Jarmo Reha „WhiteWash”, Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi „K O O S”, Andres Noormetsa ja Rakvere teatri „Alibi”, Sveta Grigorjeva „TEKHNE”, Valters Sīlise ja Vaba Lava „Mul oli nõbu”. Lisaks toimub Karl Koppelmaa ja teater KELMi „Stendhali sündroomi” lavastatud ettelugemine ning näha saab kahte kodumaist lavastust, mis esietendunud juba varem: Lauri Lagle „Paratamatus elada ühel ajal” ning Kristina Normani „Kergem kui naine” / „Lighter Than Woman”.

Rahvusvahelisust toovad kolm teatriteemalist filmi. Itaalia filmitegija Giulio Boato dokumentaalfilm „Shiro Takatani, between nature and technology” on Jaapani legendaarsest kunstnikust ja lavastajast Shiro Takatanist. „Die Kinder der Toten” on Ameerika tuntud tearitrupi Nature Theatre of Oklahoma väga omanäoline mängufilm, mis põhineb Elfriede Jelineki samanimelisel romaanil. Prantsuse dokumentalisti Patric Chiha film „Si c'était de l’Amour” esilinastus varakevadel Berliini filmifestivalil ning jälgib tuntud lavastajat Gisèle Vienne’i ja tema tantsijaid, kes tuuritavad mööda maailma menulavastusega „CROWD”. Samuti on festivali ajal võimalik osa saada Jaapani koreograafi Hiroaki Umeda installatsioonist „Haptic Installation”.