Kui Martin ajab tähtsaid asju Toompeal, siis kodu on selgelt Eeva valitsemisala. Oma nimele vastava naiselikkuse ja leebe meelekindlusega näib ta märkamatult kütkestavat teisigi peale oma abikaasa, kes ka pärast 20 abieluaastat tundub olevat temast lootusetult sisse võetud.

Eeva Helme annab oma esimese pikema intervjuu LP-le nädalapäevad pärast seda, kui Martinist sai EKRE esimees.

Millal saite aru, et teie teed Martiniga lähevad edasi koos? Oli see konkreetne hetk?

See oli tõesti konkreetne teatriskäik, kui läksime vaatama üht Theatrumi etendust. Pärast seda läksime kohvikusse ja nii me kokku jäimegi. Poolteist nädalat hiljem tegi Martin abieluettepaneku. Viisime abiellumisavaldused sisse 30. aprillil, 18. mail olid meie pulmad ja novembris sündis esimene laps.

See oli tõesti raketikiirusel!

Meil oli sümpaatia teineteise vastu esimesest kursusest saadik.

Martin: Ütlesin ülikooli algul, et pole tudengipõlves suuteline pidama püsisuhet, elu pidi lõbus olema. Eeval, vastupidi, oli poiss-sõber olemas. Aga nii, nagu pidi minema, nii läks. Eeva oli kursuse kõige ilusam tüdruk!

Teie eluplaanidesse kuulus üksainuke laps. Millega suutis Martin teid ümber veenda?

Kui ta algul ütles, et tahab kuut last, mõtlesin jahmunult, kas käib mingi ülepakkumine, kes ütleb suurema arvu. (Naerab.) Mulle tundus üks laps täiesti piisav. Olin täiesti veendunud, et sünnib üks hästi korralik poiss, kes käib lapsest saadik ringi, ülikond seljas. Aga enne kui tema sündis, tuli kolm marakratt-tüdrukut. Nii et võid küll arvata, et juhid oma elu, aga tegelikult juhib jumal.

Jaga
Kommentaarid