Taavi Minnik: ärgem röövigem kiusamise või ahistamise ohvritelt lootuskiirt, et nad saavad meediast abi
Meedia on Eestis paraku sageli ainus instants, kust on tööpostil kiusamise ja ahistamise ohvriks sattunutel võimalik õiglust otsida. Kui me asume kaitsma agressorit ja süüdistama ohvreid, siis võetakse neilt seegi lootuskiir, leiab ajakirjanik Taavi Minnik.
Et hoida oma vaimset ja moraalset tervist, olen viimastel aastatel tublisti vähendanud eestikeelse sotsiaalmeedia jälgimist. Selleks on kaks põhjust. Esiteks on sinna siginenud hulk kodanikke, kellele on omane pahameel, sügav haavatavustunne ning valmisolek olla solvatud mis tahes põhjusel ja kes otsivad sotsiaalmeedias nurgakest, kus seda välja elada.
Teine asi, mis mind pelutab on see, et eestlastel on tekkinud oma rahvussport ja see pole kahjuks kiiking, koorilaul, „Tuljaku“ vihtumine ega rallisõit, vaid vandenõude paljastamine. Igalt poolt otsime topeltpõhja, salajasi märke ja kulissitaguseid huve, tõstatades küsimust, „kellele sellest kõige enam kasu tõuseb?“
