Jarek Kurnitski: nakatumise mõistatus selgineb. Oluline on ventilatsioon

Koroonaviiruse superleviku juhtumite ühisjoon on kehv õhustus.

Pisike koroonaviirus võttis kevadel müstilised mõõtmed. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) ees ja paljude riikide terviseametid järel korrutasid mantrat: peske käsi ja hoidke ühe-kahemeetrist distantsi, siis te ei nakatu. Ent ikka nakatuti. Kas tõesti ei pestud käsi küllalt põhjalikult?

Samal ajal jõudis teaduskirjandusse järjest rohkem infot, et COVID-19-ga ei nakatuta pinna kaudu. See teadmine pigem suurendas probleeme, kuni WHO 7. juulil ametlikult tunnistas, et viirus levib õhu teel mitte ainult piiskadena, vaid ka palju väiksemate aerosooliosakestena, mis hõljuvad õhus tunde ja võivad kanduda kümnete meetrite kaugusele.

Ühest küljest purunes üle saja-aastane kliiniline dogma. Ent olulisem on, et arstiteadlaste heakskiitev noogutus annab loa ja stardipaugu inseneridele, kes saavad nüüd hakata probleemi lahendama. Palju on juba tehtud. Näiteks Aasia riigid teavad oma 2003. aastal saadud SARS-i kogemusest väga hästi, kuidas õhu teel leviva viirusega võidelda. Euroopale seevastu oli see täiesti uus katsumus.