Alati sünnib imesid. Kui Eesti vabanemine Vene okupatsioonist ei ole ime, mis siis on, küsib luuletaja.
Intervjuu ilmus esimest korda 2020. aasta juuli LP-s.
Kui eesti rahvas on kord üht luuletajat päriselt armastanud ja armastab, siis Hando Runnelit (81). Tema laulud kuuluvad igaühe vereringesse isegi siis, kui inimene ise seda ei tea.
Tulite täna arsti juurest. Mis tohter ütles?
Tohter ei öelnud suurt midagi. Parem meenutan tervise asjus ühte vanemat lugu. Olin Loomingu toimetuses tööl ja peatoimetaja oli tollal Anton Vaarandi, vanem mees. Noore mehena pakkusin talle avaldamiseks luuletust, mis algas: „Kui vaevane on, kui sa vanaks jääd, / kui tudiseb lõug ja värisevad käed, / kui kõrv ei kuule ja silm ei näe, / ah tõesti on vilets, kui sa vanaks jääd.” Ta ei tahtnud seda avaldada, ja ei avaldanudki. Nii et see tõve tunne oli mulle juba tuttav teiste inimeste nägemisest.
Olen ikka haiguslehel. Pean tänama neid julge käega kirurge, kes möödunud aasta lõpu poole andsid mulle juurde need elukuud, mis siiani läbitud, ja loodetavasti jagub neid veel. Tervis on juba paar aastat kehv olnud. Aga mis me sellest räägime. Hädiseid inimesi on palju ja võiks kokku võtta nii, et tegu on ealiste iseärasustega. Noorest peast oled haige küll, aga see pole kõige hullem. Nüüd võimendab terviseküsimusi see moodne viirushaigus.
