Pärast aastatepikkust kiusamist võttis 18. juunil endalt elu kõigest 19-aastane Heldin Nool. Seda nime teab terve põlvkond noori, kelle jaoks ta oli pidev pilke- ja mõnitusobjekt, kuid vähesed teadsid inimest selle nime taga.
Heldin Noole nimi sai paljudele tuttavaks 2013. aastal, kui 12-aastane elurõõmus tüdruk laadis YouTube’i üles oma versiooni Grete Paia laulust „Päästke noored hinged”. Video levis kiiresti, internetis hakkasid liikuma kihinad ja sahinad. Inimesed rääkisid temast. Avalik arutelu, mis puudutab Heldini tegemisi ja postitusi, pole tegelikult senini täielikult vaibunud.
Heldin poleks ilmaski uskunud, kuidas lihtlabasest naljast kujuneb kulutulena leviv fenomen, seda kõige jaburamas ja robustsemas mõttes. Ta teadis isegi, et ei oska lauda, ega varjanudki seda. Järjepidev lõõpimine, rõvedad kommentaarid ja halvustavad pilgud saatsid Heldinit järgmised seitse pikka aastat. Mis enim imestama paneb: kuidas saab pelgalt üks video rikkuda ühe süütu noore inimese elu?
Video vallandas viha
Lapsepõlvest mäletab ema Irma tütart kui uudishimulikku ja arukat last. Koolini sujus Heldinil kõik ladusalt. Ta oli motiveeritud, tundis rõõmu kõigest uuest ja huvitavast ning oli lasteaias üks parimaid lugejaid-arvutajaid. Heldin oli särasilmne ja hakkamist täis noor neiu, kelle kohta poleks osanud arvatagi, et ta edasine teekond kujuneb niivõrd raskeks.
Internetti postitatud video oli kõigest päästik, mis kogu kiusamiskihu ja viha Heldini suunas valla päästis. Pärast videot hakati Heldinit avalikult mõnitama, kuid narritud ja kiusatud oli teda varemgi.
Esimesed märgid kiusamisest ilmnesid algkoolis, kui Heldini ranitsaga jooksu pisteti ja ta mobiiltelefon puruks visati. Juhtunule reageeriti kiiresti ja emal jäi vaid loota, et sellega asi ka piirdub. Sealt algas aga tõeline põrguteekond.
Heldin kirjutas oma märkmetes detailselt, kuidas „sõbranna” sundis teda, alles esimese klassi õpilast, poest asju näppama. „Jätsime kotid tema juurde ning läksime poodi. Poe ees ütles ta mulle, et kui ma keeldun varastamast, ei saa ma oma asju tagasi. Ja nii ma siis varastasin. Kuni lõpuks vahele jäin,” meenutas Heldin.
Tolleks ajaks oli kiusamisest kujunenud tavapärane nähtus – Heldinit solvati, alandati ja mõnitati. Tema asju loobiti mööda klassiruumi. Talvel loobiti teda koduteel halastamatult lumepallide ja jääkamakatega. Verbaalne ja füüsiline vägivald alles kogus hoogu.
„Sõbrad” peksid näkku
12-aastane Heldin, alles laps, postitas pahaaimamatult YouTube’i siira naljavideo, mis leidis meeletut kõlapinda.
Paralleelselt lauluvideoga lõi Heldin endale Ask.fm’i veebilehele konto, kus kiusamine jätkus kiireneva tempoga. Portaalis oli inimestel võimalik temalt küsida nii anonüümselt kui ka enda nime all. Peale küsimuste saadeti Heldinile negatiivseid kommentaare ja inetut tagasisidet nii tema välimuse, olemuse kui ka tegude kohta. Üks laialt levima läinud näiteid on olukord, kus Heldinilt uuriti, kuidas peavalu ravida, mille peale ta postitas endast foto, hügieeniside laubal. „Sellest fotost räägiti veel aastaid, kuigi Heldin tegi enda arvates vaid nalja,” nentis Heldini hea sõber Kea-Liis.
Samal ajavahemikul toimus veel üks õõvastav vahejuhtum, mis jäi Heldinit pikaks ajaks kummitama.
„Sõbrad” kutsusid Heldini parki, et teda ähvardada ja avalikult mõnitada. Teda löödi näkku, filmiti ja suurest hirmust tegi ta püksid täis. Kui Heldin kooli läks, oli jutt levinud juba klassikaaslasteni. Heldin kuulas nad ära, korjas valu enda sisse ja elas seda vaikides läbi. Need, kes tahtsid norida, leidsid alati põhjuse. Ühed ütlesid ja teised läksid kaasa. Pärast seda hakkas Heldin ennast vaikselt isoleerima ja koolist puuduma.
Terve põlvkond valis sihtmärgi
Keegi ei oska öelda, miks just Heldinist kõnealune sai, aga noorte seas olid tema nimi ja nägu tuntud. Lähedaste sõnul oli tavapärane, et linnas tuldi Heldiniga pilti tegema. Või tehti seda eemalt luba küsimata. Tihti jõudsid need fotod sotsiaalmeediasse, et ikka kõik oleksid tema liikumisega kursis. Pidevad hõiked, häälitsused, vilistamine ja tähelepanu kuulusid Heldini igapäeva.
Sõbrad kinnitasid üksteise sõnu – Heldini vaimne tervis kannatas aastate jooksul kogunenud kommentaaride ja mõnitamise all tema elupäevade lõpuni. Viimastel aastatel kiusamine leevenes, kuid sellegipoolest painas Heldinit varem, juba 2013. aastast öeldu. Heldini sõprade Liisi, Kea-Liisi ja Liisa-Maria sõnul said ka nemad väljaspool oma ringkonda kommentaare ja etteheiteid Heldiniga suhtlemise pärast.
„Kõige hullem ongi see, et inimesed lihtsalt ei jää vait. Nad räägivad temast veel neli-viis aastat hiljemgi, tuues üles iganenud asju,” tõdes Heldini lähedane sõber Geelika.
Kiusajate ring ei piirdunud ainult sõprade või koolikaaslastega. Heldinist oli saanud fenomen terve põlvkonna jaoks. Peaaegu kõik noored, kes suhtlesid ja n-ö elasid internetis, teadsid Heldin Noolt. Ta oli tuhandete viha- ja pilkeobjekt. Teda mõnitasid tuttavad, aga ka inimesed, kes teda polnud kunagi näinudki, vahel isegi need, kes olid sotsiaalmeedias tuntud näod.
„Ma tundsin end nii abituna. Kui kiusajaid on kaks-kolm, siis on võimalik nendega rääkida, aga Heldini puhul oli neid sadu, kui mitte tuhandeid. Raske on midagi ette võtta, kui nad lihtsalt ei jää vait,” ütles Heldini teine sõber Liisi kui samast suust.
Kiusajad unustavad, ohver mäletab
Kool enda märkamatust ei tunnista. „Me oleme väga palju lapsest hoolinud ja temasse panustanud. See on nii kooli kui ka Heldini klassikaaslaste suhtes väga ebaaus tulla väitma, kuidas meie pole lapsest hoolinud. Kuidas te seda ette kujutate? Et ta tuleb meil kooli ja seal lapsed hakkavad teda narrima ja norima? Siis ma väidan, et teil on valed andmed, nii see ei olnud,” kinnitas Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik.
Gümnaasiumiaegse klassijuhataja Ülle Piibari sõnul Heldin usaldas teda ja Piibar teadis tema elus toimuvast nii palju, kui Heldin jagada otsustas. „Olin talle toeks ja pakkusin mitut varianti, kuidas muresid lahendada. Ka teised õpetajad ja töötajad püüdsid igati aidata,” rääkis Piibar. „Need aastad, kui Heldin minu õpilane oli, siis kindlasti teda koolis muredega üksi ei jäetud ja temaga tegeleti.”
Oma märkmetes meenutas aga Heldin, kuidas kirjandusõpetaja oli terve klassi ees tekitanud arutelu tema kiusamise üle. „Loomulikult keerasid klassikaaslased selle minu vastu ja eitasid kõike,” kirjeldas Heldin. Ta proovis teistegi õpetajate poole pöörduda. Tavaliselt öeldi, et Heldin käigu lihtsalt rohkem koolis ja ongi mure murtud. „Kui ma tagasi kooli läksin, kiusati mind aga veel rohkem,” tõdes ta.
Heldin ei mõistnud, mida ta on inimestele teinud, et on sellise käitumise ära teeninud. Ta kirjutas oma päevikusse, kuidas tal oli valus õpetajate sõnu kuulda. Ta hakkas end süüdistama ja endas vigu otsima. Kõik ootasid temalt liiga palju. Viimaks tundis Heldin, et ei jaksa end enam tõestada. Ta lõpetas probleemidest rääkimise, sest oli kaotanud usu nii enesesse kui ka ühiskonda.
Inimesed ei igatseks
Abi olid nad otsinud varemgi, kuid psühholoogi juurde viis ema Heldini umbes 12-aastaselt. Tol ajal puudus tal aga igasugune usaldus spetsialistide vastu, mistõttu oli talle raske edasiviivat abi pakkuda.
Ema Irma sõnul tekkisid Heldinil koolis sügavamad probleemid 7. klassis, mistõttu otsustati 8. klassi lõppedes pöörduda Rajaleidja nõustaja poole, et edukalt ka 9. klass lõpetada. Näiliselt liikus kõik paremuse poole, sest Heldin suutis end kokku võtta ja hinded korda saada. Tegelikult vaevas teda iga päev aina suurenev stress.
Põhikooli lõpuklass osutus Heldini jaoks katsumuseks.
Raskekujuline depressioon
„Kas see teeb mind nõrgaks, et ma ise abi otsin?”
2019. aasta lõpus pöördus Heldin omal soovil regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikusse. Esialgseks diagnoosiks määrati raskekujuline depressioon ja suitsiidimõtete tõttu võeti ta pooleteiseks kuuks haiglasse. Kui Heldin sealt lahkus, kirjutati talle välja tugevatoimelised antidepressandid.
Pärast
raskekujulise depressiooni diagnoosimist mõistsid lähedased, et Heldini rõõmsameelsus ja särtsakas huumorisoon olid vaid pikaajalise valu ning meeleoluhäire kattevari.
Varasemad vestlused enesevigastamisest ja lausa suitsiidist muutsid sõbrad murelikuks ja panid pead vangutama. „Antidepressantidega antakse inimestele niivõrd lihtne võimalus endalt elu võtta,” ütles Liisi ärritunult.
Teist korda sattus Heldin psühhiaatriakliinikusse 2020. aasta märtsikuus, seekord psühhiaatri tungival soovitusel. Teine kliinikukülastus ei mõjunud talle hästi – Heldinil tekkis meeletu frustratsioon ja järjekordne soov endalt elu võtta. Ta ei soovinud haiglas viibida ja pärast mõnda nädalat otsustas ta sealt põgeneda. Tänu korrakaitsjate kiirele reageerimisele toimetati Heldin peagi haiglasse tagasi.
Surm kiusajate hingel
18.6.2020
Lähedased olid enesetapust juhtunust šokis ja reaalsus jõudis kohale alles ärasaatmisel. „Sa ei ole selleks kunagi valmis.
„Ma istusin oma toas, vaatasin seda sõnumit ja ei saanud üldse aru, mis on juhtunud,” meenutas vahetuid emotsioone Geelika.
Viimase tõuke võis Heldinile anda purunenud lootus olla hoitud ja armastatud. Keerulised armusuhted vaevasid Heldinit ning panid teda end veelgi üksikumana tundma.
Liisi sõnul ei muutunud Heldin kordagi õelaks ega kibestunuks – tema lahkus ja siirus säilisid elupäevade lõpuni. „Tema surm jääb kõigi nende sadade või tuhandete inimeste hingedele. Kiusajate suurim karistus on teadmine, et nende teod ja sõnad viisid ta suitsiidini,” tõdes ta.
Kaebus 988
Pressinõukogu otsus 22.10.2020
Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava
Pressinõukogu arutas kaebust (kaebaja isik Pressinõukogule teada) Eesti Päevalehes 30. juulil 2020 ilmunud artikli “Aastatepikkune kiusamine võttis Heldin Noolelt elu. “Ma arvan, et minu minevikust on saanud minu olevik ja tulevik”” peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.
Artikkel räägib noorest naisest, kes peale aastatepikkust kiusamist tegi enesetapu.
Kaebaja leiab, et artikkel sisaldab tema kohta valesüüdistust, ta on loo põhjal tuvastatav ning artikkel on toonud kaasa kiusu ja halvustavad kommentaarid tema suhtes.
Eesti Päevaleht vastas Pressinõukogule, et kaebaja kommentaar, mida artiklis kasutati, oli avalik ja seda ei muudetud. Leht selgitas, et artikli eesmärk oli näidata, millised kommentaarid noore naise lõpuks enesetapuni viisid. Leht lisas, et kaebaja kommentaari kasutamine oli vajalik, et edastada avalikku huvi pakkuv lugu küberkiusamisest ja tuua selle kohta näiteid.
Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.5., mis näeb ette, et ajakirjandus ei tohi oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamata kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda infot teada. Pressinõukogu hinnangul ei olnud põhjendatud avaldada kaebaja poolt 14-aastaselt tehtud postitust nüüd koos nime ja pildiga. Pressinõukogu leiab, et postituse oleks saanud avaldada ilma foto ja nimeta.
Pressinõukogu esimees Gunnar Siiner