PÄEVAKOMMENTAAR | Joonatan Allandi: välismaal õppimine võib elu muuta, TalTechi näitel ka elu ära rikkuda

Välismaal õppinuna võin kinnitada kulunud hüüet: see on elumuutev! Ehk põhjendab just see mu isiklikku hasarti suhtlemaks rohkem kui 160 välistudengiga, kelle Tallinna Tehnikaülikool ehk TalTech on sellest võimalusest ilma jätnud. Nad on pahased. Pettunud. Petetud.

TalTechi prorektoril Hendrik Vollil on raskusi emotsioonidest rääkimisega. Viitan tema avaldusele ajalehes Pealinn, et ülikoolile ei avalda mõju “emotsionaalsed” kaebekirjad. Selle avaldusega pisendab Voll nii kolmandatest riikidest pärit tudengite mure olulisust kui ka igaühe õigust saada asjakohaseid selgitusi neile osaks saanud ebaõiglase kohtlemise osas. Sõnavalik mõjutab ka teemaga mitteseotud lugejat mõtlema, et ülikooli vestluspartneriks on eranditult “ülesköetud” inimesed, kellega mõistlikku dialoogi pidada ei saagi. Olles tutvunud välistudengite kaasusega, valdavad mind ka emotsioonid. Peamiselt hämmeldus.

Juuli alguses väljendas välisministeerium, et kõik välistöölised ja -tudengid sõltumata koroonaviiruse nn riskitaustast on Eestisse lubatud kui nad järgivad neile vajadusel kohalduvaid isolatsiooninõudeid. Üldine kohustus selle korraldamise osas jäeti ülikoolidele, ehkki haridusminister Mailis Reps rõhutas ka Eestisse saabuvate tudengite isiklikku vastutust. TalTechi senat kohkus sellest kõigest aga nii rängalt, et kolmandate riikide kandidaadid otsustati tagasi lükata viitega „rahvatervise” tagamisele. Riigi suunised küll leevendavad seda ohtu, aga hüva – kes see ikka lisakohustuste peale innukalt käsi plaksutaks?

Ülikooli paatoslik ettekääne „rahvatervise” tagamisest on kena, kuid petlik. Ja nüüd läheb põnevaks.