Robert Sarv: tühistamiskultuur ja omakohus: mina otsustan, kes võiks järgmisena silla all surnuks nälgida

Katrina Raiend, kelle Alari Kivisaar kohtusse kaebas, käitus ühiskondliku diskussiooni lämmatajana.

Mõnes mõttes võib Katrina Raiendit isegi tänada. Ta ei lähe ajalukku märtrina, kuid tema kaasus võimaldab Eesti kohtutel otsustada, kas kellegi sotsiaalne „tühistamine” on lubatud. Kas see kuulub heade kommete hulka. 

Tema kaasus pole küsimus sõnavabadusest või „petitsiooni” koostamise õigusest, vaid teise inimese üle avalikult omakohtu pidamise õigusest. Õigusest ise teisele inimesele „digitaalse kambakaga” koht kätte näidata, teha talle ebameeldiva käitumise eest haiget – nii füüsiliselt kui ka vaimselt, asuda „kohtuniku rolli”. Panna inimene avalikult "känselisse".