Alexei Gordin: paljust, mis 1990-ndatel oli elukeskkond, on saanud uues ajas romantiseeritud ekspordiartikkel
Alexei Gordiniga ajendas vestlema peagi Põhjala tehase angaaris avatav grupinäitus „ida ots(as)?” / „east end(s)?” / „край Востоку?”. Venemaal Tomskis sündinud, Eestis kasvanud ja Soomes magistrantuuris õppinud kunstniku taust ärgitab selletagi tema töid riikide ja rahvuste kontekstis vaatlema. Ent ennast on tal rahvuse põhjal vastumeelne defineerida. „Minu perekond on Eesti juudid, kes küüditati Stalini ajal Eestist Siberisse. Seal said neist sisuliselt venelased. Minu ema ei rääkinud enam eesti keelt. Kui nõukogude aeg lõppes, tulime tagasi Pärnusse,” selgitab ta oma pere tausta. „Kui nüüd küsitakse, kas ma olen eestlane, venelane või juut, ei saa ma konkreetset vastust anda. Need kultuuritaustad on olnud minu perekonna jaoks pidevas muutumises. Mine tea, mis saab kümne aasta pärast. Võib-olla hakkavad kõik siin hoopis hiina keelt rääkima.”
Kunstniku teeb murelikuks poliitretoorika, milles aktiveeritakse inimesi nende sünnikoha kaudu.
Gordin ütleb, et ideaalis tahaks ta end näha lihtsalt inimesena, kes elab Euroopas. „See, et minu emakeel on vene keel, on juhus. Ühte või teise riiki sündimine on juhus, sellepärast on mul raske aru saada inimestest, kes on uhked selle üle, millisesse riiki on nad juhtumisi sündinud. Minu meelest peab uhke olema selle üle, mida sa ise saavutanud oled.” Selepärast teeb teda murelikuks ka poliitretoorika, milles aktiveeritakse inimesi nende sünnikoha kaudu. „Väidetakse, et me oleme alati siin olnud ja see oli meie ainuke kultuur... Ma ei ole vastu kultuuri säilitamisele, aga selline suhtumine on ohtlik. Kultuuri säilitamine ei peaks kellegi jaoks ohtlik olema.”
Veider romantiseerimine
Mineviku romantiseerimine ja selle kaudu inimestele ideede sisendamine tundub talle veider. „Venemaal tehakse seda praegu teise maailmasõja kaudu. Venemaa on justkui ainus riik, kes selles võitis. See ei ole ju tõsi...” Mineviku jaoks oma retoorikasse sobivate juppide valimise ja selle kaudu mineviku romantiseerimisega on lihtne inimesi mõjutada. „Nii hakkab tunduma, justkui elaksime praegu ajas, kus kõik on halvasti, ja minevikus oli kõik väga hästi. Peaksime olema tänulikud, et ei sündinud keskajal. Ega isegi sada aastat tagasi. Kui palju oli siis õudust ja piinamist. Ja ikka leiad inimesi, kes räägivad sellest ajast kui helgest ajast. See on absurd.”
Varasemates töödes huvitas Gordinit nõukaajajärgne trauma ja see, kuidas 1990-ndad inimesi ja nende maailmavaadet muutsid, aga ka inimese ja kapitalismi kokkupõrge.
Oma maalides kasutab ta korduvaid tegelaskujusid ja sageli ka (ingliskeelset) teksti. Tema armastus sõnade vastu on pärit teismeeast. Siis kirjutas ta lugusid. „Ent ühel hetkel leidsin karikatuuri, kus ühinevad pilt ja kirjutatud tekst. Mind pani imestama, kuidas vaid pisike jupike teksti ja üks väike pilt võib seletada nii palju,” meenutab ta. „Minu visuaalne keel ja teksti kasutamine on pärit just huvist karikatuuride vastu.” Säärastel põhjustel huvitab teda nüüd ka meemikultuur. „See töötab paremini kui lihtsalt pilt ja tekst. Me kõik saame meemidest aru, see on visuaalne kommunikatsioon, mille jaoks on meil ühine kood. Mõnikord ei pea ma isegi uudiseid lugema, võtan Facebookis meemid ette ja olen juba kursis, mis toimub,” muigab Gordin. „Meemid annavad peale selle ka koodi, kuidas inimesed neisse uudistesse suhtuvad.”
Lagunemise esteetika
Alexei Gordini maalide atmosfäär on sageli 1990-ndate lagunemise esteetika. „Teen videod ja fotod, mida maalide puhul kasutan, sageli nõukogude ajast säilinud kohtades. Aga on need pärandus või häbiplekk? Huvitav on just see, kuidas me ise neid käsitleme.” Nüüd kerkib kunagistesse industriaalhoonetesse ridamisi kaubandus- ja meelelahutuskohtasid, lofte ja elukohti. Ent kohtades, kus neid veel pole, võib näha, kuidas võtab loodus suured mahajäetud hooned jõuga tagasi. „See on huvitav, sest kunagi oli suure riigi unistus industriaalhooneid rajades just loodusega vastuollu minna. Taheti, et loodus oleks meie oma.” Neid kohti võib näha ka omamoodi kunstisaalidena, mis sest, et inimesed, kes seal käivad, end nii defineerida ei pruugi.
Volta kvartali viimases uueks ehitamata hoones on palju grafitit. Sinna on kuhjatud madratseid ja sodi, aknad on lõhutud, nurka on jäänud lömmi vajunud õllepurgid roostet koguma. „See kõik on ju inimese sisemine tahe midagi teha, mõnes mõttes kunsti-statement, mis eksisteerib turuseisu arvestamata,” arvab Gordin.
Ent on vahe, kas keskkond meie ümber on paratamatus või vaatame seda distantsilt – külalise, kunstniku, ehk turistinagi. „Paljust, mis oli 1990-ndatel elukeskkond, on saanud uues ajas romantiseeritud ekspordiartikkel. Inimesed saavad aru, et need kohad varsti kaovad ja asemele tulevad uued,” kirjeldab Gordin. Ta toob näiteks Viivikonna või Rummu karjääri, mida reklaamitakse lennukis leitavates ajakirjadeski. Ekskursioonid kummituslinnas. Vee alla jäänud hoonete ja masinate vaatamine Rummu karjääris. „Neist ongi mõnes mõttes saanud Ida-Euroopa ekspordiartikkel, kuniks need pildist täiesti kaovad.”
Arhitektuur on kollektiivse mälu kandja. Kui see kaob, muutub tasapisi ka mälu. Esimene samm on sageli see, kui sellistesse kohtadesse kolivad sisse kunstnikud. „Need kohad on odavad, sinna saab teha stuudioid, korraldada näitusi. Siis vaatavad rikkad investorid, et ahaa, inimestel on koha vastu huvi. Hakatakse investeerima ja kohta arendama.” Ent uutes kohtades ei ole enam enamasti ruumi neile, kes kannavad selle koha mälu.
Mahajäetud kohtadega on seotud ka Gordini töö grupinäitusel „ida ots(as)?” / „east end(s)?” / „край Востоку?”, millest see lugu õigupoolest alguse sai. Video „If it disappears from here, it immediately will appear somewhere else” („Kui see kaob siit, ilmub see kohe kuskil mujal”) on filmitud neli aastat tagasi hüljatud paikades. Praeguses Arsenali keskuses, kus toona olid veel ainult vanad kasarmuhooned. Kopli liinidel. Maardu karjääris. Sindi katlamajas. Loksa sõjaväe kunagises sõdurite puhkebaasis.
Kolme kanaliga videos liigub tegelane ühelt ekraanilt teisele, ent lugu on üks. Mahajäetud kohtades tegi Gordin performance’eid. „Ehitasin suured puust slogan’id, mis ütlesid „Future is bright” („Tulevik on helge”) ehk justkui nõukogudeaegsed slogan’id. Ja panin need põlema. Idee oli selles, et suurtesse ideedesse uskumine sel moel... Sellel ei ole mõtet. Praegu on meil suur usk Euroopasse, suur usk internetti, aga võib-olla juhtub ka nüüd miski, mis jälle kogu selle usu nullib?”
Või mis saab uuema aja suurtest hoonetest? Koroonakriisi ajal jäid tühjaks nii mõnedki kontorihooned. Kui kunagistes industriaalhoonetes on koha sisse võtnud nüüdisaegse kultuuri keskused, kas sama ei või ühel ajal juhtuda ka kontorihoonetega? „Koroonakriisi ajal saadi aru, et kontoreid pole vaja, ja paljud inimesed töötavad kodus arvutist. Firmad ehk ei pea ühel hetkel enam vajalikuks nende hoonete eest maksmist,” pakub Gordin ühe võimaluse.
Kunstnik rõhutab, et tema huvi hüljatud kohtade vastu ei sisalda hinnangut hea-halb-skaalal. „See on lihtsalt tendents, mis on huvitav. Ma olen 31-aastane ja juba ainuüksi minu eluajal on sellised diskursused mitu korda muutunud. Linnaosade esteetika on muutunud vastassuunas. Ma näen seda, aga ma ei ole kasusaaja ja seega ei ole mul ka vajadust seda heaks või halvaks pidada,” ütleb ta.
