Tõnu Kaljuste: minu generatsiooniga tehtud inimkatsed on ääretult huvitav materjal

Olen ise väga tõsiselt võetav poliitik. Poliitika tegemiseks ei pea olema parteis, tõdeb tuntud dirigent.

Kes suhtub oma töösse sellise kirega nagu armastatud dirigent Tõnu Kaljuste (66), see kõneleb oma elukutsest tuliselt ja haaravalt. Valmis intellektuaalseks tulevärgiks, oleme hommikul koos fotograafiga Kaljuste ukse taga kümme minutit kokkulepitust varem ja anname aredalt kella. Vaikus. Ei olegi kodus? Ent kohe varsti, täpselt õigeks ajaks sõidab maja ette auto ja elusuurune Kaljuste, ligemale kaks meetrit pikk, astub välja.

Te pole enam selles vanuses, et hommikul koju tulla. Kust te tulete?

Oo, nii isiklikult kohe? Kodunt. Mul ongi kodu teises kohas, siin ma töötan. Aga jätame isikliku elu sinnapaika, läheme edasi.

Kuidas suhtute stereotüüpidesse, mis teie tööga kaasas käivad? Noh, et mis see dirigent ikka teeb, vehib niisama kätega.

Mõnikord ajavad need naerma. Lõbus on ju vaadata, kuidas inimene kätega vehib.

Kui alustasin 1981. aastal kutselise koori, Eesti filharmoonia kammerkoori loomist, siis kaks esimest kuud laulsin inimestega koos – ilma et oleksin üldse kätega vehkinud, et hakata üheskoos hingama. Nii tegime Tormise „13 lüürilist eesti rahvalaulu”. Dirigendi töö ei ole ainult kätega vehkimine. See on ainult üks variant, kui on tarvis interpreteerida mõnd keerulisemat partituuri. Koorimuusika puhul lepib kogenud dirigent kooriga kokku, kuidas muusikat esitatakse. Kui kooril on rütmitunne, sisemine pulss, siis ta püsib hästi koos.