Martin Kadai (39) tõsiseid silmi mäletavad karmist koroonaajast kõik. Kõige kurjemas kriisis käis Kadai tervisameti erakorralise meditsiini osakonna juhina ekraanide vahendusel infot jagamas igas kodus. Nüüd kõneleb Kadai esimest korda sellest, mida päriselt mõtleb ja tunneb ning kus peagi tööle hakkab. Juttu tuleb ka lastest ja purunenud suhtest laste emaga.

Kui mugavalt tundsite end lõputuid intervjuusid andes?

See ei olnud eriti raske. Ma ei ole tajunud ründavat kriitikat ajakirjanikelt. Et keegi tegi siin-seal kriitilise artikli, on loomulik. Kriisis ärevus kasvab ja võimendub: üks ärev inimene muudab teised ärevaks, ärevus kasvab nagu lumepall. Elus tuleb alati püüda mõista, mitte hukka mõista.

Terviseametil oli algusest peale sõnum, väsitavaks muutus ehk see, et see sõnum oli nii lihtne ja pole muutunud praegusekski: nakkusohutu tervisekäitumine on kriisi võitmise võti ja see toimib üksikinimese tasandil. Aga inimesed ootasid ikka, et midagi peab veel olema – kaua see Kadai räägib kätepesust ja haigena kodus püsimisest? Terviseamet hoidis kaks jalga maas ega hakanud pakkuma näilisi lahendusi.

Kas te sõimukirju ei saanud?

Sain ikka. Sai ka Merike Jürilo ja teised kolleegid, eriti kriisi esindusnäod. Vastukaaluks neile sain ka väga ilusaid, sooje kirju. Mul jäi üldsegi lugemata üle 1500 kirja, vahepeal ei hoomanud ma enam üldse, mis postkastis toimus. Ja need on tänaseni lugemata, sest mul ei ole enam sellele postkastile ligipääsu. Kahju, aga mis parata, elu läheb edasi.

Üks kiri kripeldab mul siiamaani südame peal, ka sellele jäi vastamata. Üks naine kirjutas oma abikaasast, kes pidi minema plaanilisele lõikusele. Mees oli lõikust kaua oodanud, see pidi tema elukvaliteeti märkimisväärselt parandama. Kirjutaja soovis, et mina annaksin selleks lõikuseks eriloa, kuigi see ei olnud üldse minu otsustada. See oli nii siiras kiri, et mul tõusis klomp kurku. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega