KATKEND TOOMAS LEITO RAAMATUST | Rein Ristlaane kapis oli luukere, mis võinuks mistahes hetkel tema parteilise karjääri hävitada
Eesti Päevaleht avaldab kolm katkendit ajakirjandusjuhi ja kirjastaja Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamatust, mis keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel. Seekordses katkendis kirjeldab Leito perioodi, mil ta töötas parteiametnikuna nn Valges majas.
Rein Ristlaan oli Vaino pailaps ja eks esimene sekretär selle käigu tegigi. Arusaamatuks jäi, kuidas Moskva selle kinnitas. Eks säärane kummaline kaadripaigutus näitas, et Karl Vainol oli täielik Moskva parteiladviku toetus. Kuid Ristlaane sekretäriks saamine oli õnnetus temale endale ja teistele. Inimesena ei olnud ta sugugi rumal ega üdini õel. Vaevalt saab nõustuda Rein Ruutsoo kümne aasta taguse väitega (viidates küll Tiit Made väljaütlemisele): „Ristlaan polevatki saanud kuidagi teisiti, kui kogu aeg kedagi lahti lastes või midagi kinni pannes, mis olevat talle valmistanud suurimat naudingut.” Tegelikult tegi ta pragmaatilisi valikuid, mis olid sageli halvad või väga halvad. Ülimuslikuna võttis ta ülevalt tulnud käske, mida ei püüdnudki „loominguliselt“ täita või täitmata jätta. Ta oli traagiliselt kahestunud isiksus. Võimujanu pimestas muud väärtused. Kuulsaks said tema karjumised alluvate ja teiste inimeste peale. Eks see oli toonase väärastunud juhtimisstiili üks osa, kuid näitas ka tema matslikkust.
