Lauri Vahtre Grigorjevale: rahvuspõhiste etteheidete tegemine eestlastele, eriti veel 20. augustil, on ikka päris ülbe samm

Sveta Grigorjeva kõne Roosiaias oli nagu Juliana Telmani suust kukkunud, kui viimane 6. augustil 1940. aastal Kremlis Stalini heakskiitva pilgu all Eesti riiki manas.

Muuhulgas teatas teenekas kommunist, et seal ei olnud kakskümmend aastat vägivallal mingeid piire, iseäranis naisterahvaste suhtes. Grigorjeva jällegi leidis ennast riigist, „kus tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva naiste, noorte, vähemuste, võõrtööliste ja tööandjate alandamisega". Lisaks kuulutas Roosiaia oraator dramaatiliselt: „Olen siin, teadmisega, et mind võib oodata poliitiline tagakiusamine, tööde ülesütlemine, isegi kohtukutse. See on tänapäeva reaalsus."

Vabandust, tulgem ikka maa peale.