Etenduskunstnikud uurivad laval ühes publikuga, mis ja kes mõjutab meie arvamusi
Kuidas mõjutab inimesi hirm, mismoodi toimib demokraatia liikumises, millised on otsuste tegemise mehhanismid üksi ja koos teistega? Need on mõned teemad, mis on etenduskunstnikke Üüve-Lydia Toomperet ja Siim Tõnistet ühistes töödes siiamaani huvitanud. 28. augustil esietendub uus lavastus. Viirushirmu ajal on oluline mainida, et selle pealkiri „supersocial” ei viita mitte inimhulkadele, vaid inimeste võimalusele lavastuses osaleda. Teemad varieeruvad etendusest etendusse. Inimõigused, moraal, kõige maitsvam jäätis ja kõige ilusam lill. Miks mitte? „Kedagi ei sunnita midagi tegema, pigem loodame, et inimestel tekib tahtmine osaleda,” kinnitab Üüve-Lydia Toompere. Etendused toimuvad üle Eesti. Sissepääs on tasuta, ent enne on vaja registreeruda.
Mis oli see impulss, mis ärgitas etenduskunstide kaudu sotsiaalseid teemasid ja otsustusprotsesse käsitlema?
Toompere: Elan juba mõnd aega Berliinis. Seal lähevad inimesed tänavale ja avaldavad valjult arvamust palju aktiivsemad. Eks see on mind ka sütitanud.
Tõniste: Mulle tundub, et see, mis toimub praegu maailmas ja Eestis, on uskumatu, aga... me oleme sellega juba nii harjunud, et äkki siis ikka saab uskuda ka. Inimesed on hakanud justkui unustama, et kõik peaksid olema osa protsessist. Võib-olla ongi praegu hea aeg sellist kogemust pakkuda, võib-olla on see palju parem kui lihtsalt targutamine, kuidas peaksid asjad olema. Ent kogu protsess algas hoopis kaugemalt. Liidil on Techno Praxise töötubade sari, mina tegin uurimisresidentuuri nimega Dancing Democracy.
Mõlema puhul oli läbiv küsimus, kuidas me langetame sotsiaalses keskkonnas mitteverbaalseid otsuseid.
Mõlema puhul oli läbiv küsimus, kuidas me langetame sotsiaalses keskkonnas mitteverbaalseid otsuseid. Kellega koos tantsida? Kuidas tantsida? Mida väljendab see, kuidas ma liigun? See on füüsiline mudel mingisugusest demokraatia variandist. Mind huvitab, kas neid küsimusi füüsilisel moel läbi mängides hakkame rohkem mõtlema, kuidas toimuvad otsused meie ümber. Töötoad on olnud suur osa meie loomingulisest uurimisprotsessist. Kui mõtleme omaette välja struktuure, aga ei katseta neid inimeste peal, siis see ei jõua kuhugi.
Toompere: Inimesed võivad etendustes valida ka mitte kaasa tegemise, aga ma loodan, et nad ei tee sellist otsust. Mulle tundub, et iga süsteem hakkab tööle ikkagi ainult siis, kui osaleda. Siis tekib tähendus nii enda kui ka terviku puhul.
Meenub Rimini Protokolli „Remote X”, osavõtuteatrilavastus, mis toimus maailma eri linnades, sealhulgas Tallinnas. Vaataja kuuleb kõrvaklappidest suuniseid ja liigub nende juhtimisel mööda linna. Inimeste käitumise puhul võis laias laastus täheldada kolme peamist strateegiat: kaasa mängimine ja suuniste järgimine, passiivsus ja ignoreerimine ning mäss süsteemi vastu. Igaüks neist võib ju hakata etendusega huvitaval moel kaasa mängima.
Toompere: Protest on kindlasti ka osa struktuurist.
Tõniste: Küllap mõnikord saame vähem ja teinekord rohkem vastu näppe. On hea, kui keegi seab mõnikord kahtluse alla seda, mida pakume. Aga tahan öelda, et see kogemus on mõeldud olema ikkagi soe ja pehme ja mõnus. Me ei taha panna inimest ebamugavasse olukorda, kus ta tunneb, et tema üksi peab vastutama. Me teeme terve etenduse vältel tööd selle nimel, et inimesed julgeksid ja tahaksid võtta vastutust, et see oleks jagatud kogemus.
Kas eesmärk on tõmmata inimeste tähelepanu sellele, kuidas nad otsuseid langetavad?
Toompere: Meile on oluline sotsiaalse keskkonna loomine. Kuidas meid mõjutab või kuidas muudab meie arvamust näiteks see, kui kõrval on mõni autoriteet? Keegi tuttav? Meie vanemad? Või keegi, kelle arusaamadega ma ei nõustu? Kõigil inimestel tekib sotsiaalne survestatus. Meie tahame omakorda näha sedagi, kuidas see keskkond mõjutab meie kunstnikupositsiooni. Tahame liikuda väljapoole sellest, mida suudame ette aimata ja paika panna.
Tõniste: Kui oled teistega koos, on otsustusprotsess kindlasti teistsugune kui üksi.
Toompere: Käsitleme seda, kuidas toimivad individuaalsed otsustusprotsessid, kompromissid ja otsused, mis sünnivad teiste mõjul. Kas inimene hakkab tagantjärele oma otsustusprotsessi mõtestama? Ma arvan, et palju juhtub etenduse lõpus, kui anname võimaluse reflekteerida, ja siis, kui inimesed on juba ruumist läinud.
Arvud muutuvad palju paremini hoomatavaks, kui neid visuaalselt illustreerida.
Tõniste: Inimeste valikutest oleneb suuresti etenduse kulg, aga ka teiste kogemus. Valikud algavad sellest, kus nad tahavad ruumis olla.
Mida annab kehaline kogemus otsustusprotsesside mõtestamiseks enamat sellest, mida võiksid anda näiteks tavapärased arutelud?
Toompere: Minu jaoks on siin näiteks paralleel statistikaga. Arvud muutuvad palju paremini hoomatavaks, kui neid visuaalselt illustreerida. Näiteks ainuüksi suur ring ja väike ring tekitavad parema taju ning mina kui tavaline inimene saan selle info paremini kätte. Mulle tundub, et mingi asja kehastamine või oma arvamuse või mõtte materialiseerimine võib anda uue perspektiivi nii enda kui ka teiste nägemiseks. See on väärtuslik. See on see, mida kehaline eneseväljendus või ükskõik milline sport on alati teinud. Hakkad oma keha paremini tajuma ja saad aru, et see ütleb sulle asju, mida sa ehk enda kohta ei tea, või tekitab tundeid, mis ei ole mõistusega nii lihtsalt hoomatavad.
Teil on sotsiaalsete teemade käsitlemisel juba muster tekkinud. „Plaan T” rääkis näiteks terrorismihirmust.
Toompere: Jah, meil on ka järgmine teema juba ootel. Me ei saa kuidagi vist teisiti, kui sotsiaalsetel teemadel kaasa mõeldes.
Tõniste: Keegi nagu näpistaks kuskilt, et võta vastutus.
Toompere: Tahaksin, et kõigil oleks õigus rääkida, arvamust avaldada, oma õigusi nautida. Kui näed ühiskonnas kurvaks tegevaid asju, siis tahaks kuidagi... kaitsta. Näidata. Tähelepanu juhtida. Ent näpuga näitamine ei ole alati parim moodus. Ma tunnen, et kunstiga saab seda kuidagi teisiti käsitleda.
Kasutate tööprotsessis priming’ut, sätestamist. Mida see tähendab ja kuidas see termin lavastusse puutub?
Toompere: See on kommunikatsioonis levinud termin. Sätestad inimesed nii, et nad hakkavad ettesöödetud teemasid näiteks mingi tootega seostama. See on meetod, mida saame kasutada ka lavastuses. Ma arvan, et paljud inimesed, kes tulevad saali, pole superkehalised eneseväljendajad. Tahame prime’ida seda, et inimesed hakkaksid end ruumis paremini tunnetama, ilma et keegi midagi õpetaks või seletaks.
Tõniste: Püüame ka rääkida nii, et see julgustaks inimesi, paneks neid olukorda, kus neile jääks mulje, justkui oleksid nad selles juba olnud. See meetod on minu jaoks väga põnev asi. Mul on sellesse suur usk.
Tekitab lootust. Viimati, kui olin etendusel, kus kutsuti publikut ennastunustavalt tantsima, ei olnud see minu jaoks mõeldav. Enne olid juba tantsima läinud kaunilt liikuvad tantsu- ja teatritudengid, nende kõrval ei olnuks... mugav.
Tõniste: Oleme sellele palju mõelnud ja isegi kogenud. Mis siis saab, kui osalejad on nii-öelda eri otstes, ühel pool on inimesed, kellele on liikumine töö, teisel pole kokkupuudet. Tahame, et end võiks tunda mugavalt ka lihtsalt seistes. See oleks sama suur osaluspanus kui ükskõik kui ekspressiivne tantsuvorm. Tahame luua keskkonda, kus kõik on võrdselt hea.
