Anu Välba: püüan, et laps ei kasvaks üles montaažilaua all või iPad käes

Teletöö saab otsa siis, kui sul pole enam midagi öelda, ütleb mitu korda ETV parimaks saatejuhiks valitud Anu Välba.

Kuidas uus telehooaeg algab? Mis on teisiti?

Suvi saab alati ootamatult otsa. Aga me oleme valmis. Tavaliselt koguneme esimesele koosolekule, kus toimetuse liikmed kirjutavad tahvlile kümneid teemasid, millega saates kohe peale hakata. Aga kevadel on needsamad teemad kõik tahvlil alles... Alles on nad sellepärast, et üritame tunnetada, mis parajasti toimub, olla eluga sünkroonis. Iganädalastel teemakogunemistel tuleb leida veel nädala lõpuks käsitlemata nurk või mis veelgi parem, tekitada täiesti uus teema. Ja see on raske. Aga igal juhul ootan uut hooaega!

Nagu esimest koolipäeva pärast pikka suve?

Ma ei tea, kas olen kooliminekut kunagi oodanud... Mulle on alati meeldinud, kui tund ei toimu, kui koosolek lükatakse edasi, kui trenn jääb ära. Tunnen selliste juhtumite üle siiani lapsikut rõõmu.

Kas oled valmis uueks eluks, kui su laps 1. septembril kooli läheb?

Ma ei oska selleks eluks kuidagi valmis olla. Olen uurinud selle kohta kõikidelt tuttavatelt. Kui Kersti Kaljulaid käis kevadel meie saates, küsisin, kuidas nende kodus kooliskäimisega lood on. Tema ütles lause, mis mulle väga meeldis ja mida ma tahaksin ka Karli puhul rakendada: „Kooliskäimine – õppimine, hinded, käitumine – on lapse kohustus ja vastutus.” Olen püüdnud Karlile anda nii palju vastutust kui võimalik, et ta saaks ise hakkama, et tal tekiks kohusetunne. Presidendi jutust meeldis mulle ka see mõte, mida olen isegi püüdnud rakendada: püüa lapsega suhelda nagu sõbraga – see on koos kasvamine, elamine ja avastamine.