Kriisideks valmisoleku planeerimine on seni olnud Eestis pigem klubilise iseloomuga tegevus. Sellesse klubisse kuuluvad tublid aktiivsed inimesed asutustest, ministeeriumidest, ettevõtetest, omavalitsustest. Need inimesed panustavad uskumatu järjekindlusega, kuid takerduvad tihti otsusetegijate puuduliku huvi ja edasilükatud rahastamisotsuse taha.

Riigis puudub paraku terviklik riskipilt ja valdkondadeülesed kokkulepped valmisoleku eesmärkide saavutamiseks. Üksikisiku ja ühiskonna keskmine riskitaju on pigem madal ja seda ka tänases kriisitundlikus maailmas.

Väike riik ei suuda hoida ülal eraldiseisvat ja mahukat kriisireguleerimise masinavärki. Väikese riigi kriisivalmiduse võti on laiapindne kriisireguleerimise poliitika ja selle tegelik elluviimine. Seega, kriisideks peavad valmistuma ja kriisiülesandeid peavad täitma rohkemad asutused ja ettevõtted. Kriisireguleerimise komponent tuleb sisse viia palju enamatesse riiklikesse ja eraõiguslikesse protsessidesse.

Mida sa õppisid oma vigadest? Mida õppisid teiste vigadest?
Olulise puudujäägina õppisin, et kriisides on väga tähtis tajuda, millised kriisi lahendamisega otseselt mitte seotud protsessid võivad käivituda. Teisisõnu: on oluline tunnetada, mida teised huvigrupid või huvitatud isikud mõtlevad ja ennustada nende käitumist. Oluline on oskus huvigruppide ja huvitatud isikute aktiivsust ette näha ja vajadusel ennetada või nende tegevuse tagajärgi pehmendada. Kriisiaegne suhtekorraldus on midagi, millest räägitakse klassikalise kriisireguleerimise teemat kajastades häbiväärselt vähe.

Suhtekorraldust kui olulist kriisi lahendamise tegevust ei näe ette ka paljude asutuste kriisireguleerimise plaanid... aga peaksid. Ometigi on just suhtekorraldus see, mis võib sisuliselt hästi lahendatud kriisile jätta halva varjundi või vastupidi. Suhtekorraldus on see, mille järgi kujuneb üsnagi olulisel määral partnerite, meedia, avalikkuse ja teiste huvipoolte arusaamine, hoiak ja hinnang kriisi lahendamisele. Terviseamet ei õnnestunud selles kriisis suhtekorralduslikult hästi, erinevad huvigrupid ja huvitatud isikud suutsid pakkuda otsusetegijatele oma nägemuse ja otsusetegijad pakkuda inimestele lihtsaid lahendusi, sh süüdlaseid.

Teistelt õppisin seda, mida ma õnneks juba teadsin ja suutsin selle kriisi korral ka suures pildis järgida – sündmuste tähendust ei tohi kunagi pisendada ja inimestes tärganud huvi või ärevust naeruvääristada. Oma väljaütlemistes tuleb jääda lugupidavaks ja arvestada, et inimesed ongi erinevad. Alati on ja jääb määramatus, mistõttu lõplikke hinnanguid olukorrale anda pole mõistlik.

On sul meeles ja tahad sa meenutada mõnda naljakat, veidrat ja toredat vahejuhtumit/lugu koroonakriisi esimese laine ajal?
Mulle meenub selle kriisi käigus hetk, mil ma sain olla lastega ja üle pika aja südamest naerda. Lapsed, nagu ikka vahetevahel, jagelevad selleks, et siis jälle ära leppida. 2+2 reegel oli tõenäoliselt alles kehtestatud kui tütar otsustas oma tüütuks muutunud venna eemalhoidmiseks seda argumendina kasutada. Kogu see olukord ja selle nõudmise absurdsus lapse siiras lihtsuses tundus nii naljakas, et mul oli pikalt raskusi naeru tagasi hoida.

-

Eesti Päevalehe koroonakonverents toimub 10. septembril kinos Kosmos, päevajuhid on Eeva Esse ja Kärt Anvelt, esinevad Martin Kadai, Jüri Ratas, Viljar Arakas, Paavo Nõgene, Anne Samlik, Edward Laane, Arkadi Popov jne.

Registeerida saab end epl.ee/konverents