Kersti Kaljulaid riigikogu avaistungi kõnes: meie erakondade arusaam sellest, mis on riik ja inimeste vabadused, on erinevamad kui kunagi varem sel sajandil
Armsad sõbrad!
Arvan, et ma ei olnud täna selles üksi, et kõndides siia maja poole ja valmistudes selles hooajaks, mis toob meile palju vabasid arutelusid ja erinevaid seisukohti, mõtlesin ma Valgevene rahvale. Nemad võitlevad täna selle eest, millega meie oleme juba kümnendeid harjunud. Peame olema sekkumata, aga nendega, muuhulgas ka täna.
Lugupeetud president Arnold Rüütel, riigikogu esimees, Vabariigi Valitsuse liikmed, põhiseaduslikud institutsioonid, ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Hea riigikogu, kallis Eesti rahvas!
Aasta tagasi seisin siin teie ees ja ärgitasin leidma aega tegelemaks Eesti arengu pikaajaliste küsimustega – eestikeelne kool, rohelise energia tootmise arendamine, tehisintellekti kasutamise võimalused Eestis. Teie roll on suunata meid parema tuleviku poole lubava seadusruumi kujundamise kaudu.
Muidugi on aasta olnud keeruline, aga vist peame kõik koos ausalt nentima, et muu maailm käib pigem praegu meist natukene ees.
See aga tähendab, et 10 aasta pärast vaatame üksteisele nõutult otsa ja küsime: kuidas sai tehisintellekti-tiiger Lätist, aga mitte meist? Mil moel ometi see söeelektrist sõltunud Poola meile rohelist elektrit tarnida suudab? Miks meie majandus, mis 30 aastat kosus põhjanaabreist kiiremini, seda enam ei suuda?
Seda, millal täpselt tulevik maha magati ja minevikule ajapikenduse ostmisele keskenduti, on muidugi keeruline igas hetkes öelda. Ka 30 aasta pärast, võibolla selle saali õnneks, on võimatu näppu täpselt õigesse ja sellesse ühte kohta ajaloos asetada. Aga esimest korda 30 aasta jooksul näeme ja tunneme, et nii mõnigi meie raudse eesriide tagant vabanenud kaaslane töötab jõukama ja turvalisema tuleviku nimel Eestist efektiivsemalt. Midagi on lahti meie suure pildi tajuga. Või siis meie võimega sellele reageerida.
Äratuskell, kallis riigikogu, on juba kõlanud – Eesti ei suuda ennast enam iseseisvalt elektriga varustada, sest vaatamata täiesti ennustatavale CO2 hinnatõusule oleme oma vajalikust 2000 MW meretuuleparkidest ja vajalikest energia säilitusvõimsustest, olgu selleks vesipumpla või vesinik, ikka veel väga kaugel. Me oleme koguni nii kaugel, et me ei oska isegi vastata küsimusele „Kui kaugel?“.
Need pikaajalise arengu riskid tuleb targa eestvedamise kaudu maandada. Seda tööd saab teha siin saalis.
On aeg, kus riik suunab suuremate summadega kui iial varem me majanduse arengut. Siin on võimalus suunata me majandus keskkonnasõbraliku arengu teele – ja oht raisata eilse päeva kinnihoidmise eest maksmisele.
Ja siis on meil pandeemia. Võitlus viirusega tähendab, et meie tavapärased õigused võivad olla piiratud, teatud suurema ühiskondliku hüve – inimeste hukkumise vältimise – nimel. Aga need piirangud peavad olema ühetaolised ja proportsionaalsed.
Olukorda võib vaadata ka nii, et just pandeemia annab meile lihtsa põhjuse oma põhiseadusega antud vabaduste sisustamisest senisest rohkem kõneleda. Seda on nagunii vaja.
Meie erakondade maailmavaated on just viimasel kümnendil hakanud rohkem ja põhimõttelisemalt eristuma isikuvabaduste ja universaalsete õiguste teljel. Ka siin saalis on käsitlused sellest, mis on riik ja millised on inimeste vabadused, erinevamad kui kunagi varem sel sajandil.
See on aus ja oluline arutelu ja seda vaidlust tulebki pidada. Vaidlust selle üle, mis on peamine: inimene ja tema vabadused või riik ja riiklikud eesmärgid.
Selle vaidluse pidamine tuleb meie demokraatiale kasuks, parandab meie inimeste arusaamist universaalsetest inimõigustest ja meie oma põhiseadusest. Õiguste ja vabaduste loovutamine on tihti maailmas selline protsess, mis käib väikeste sammudega, kuni ühel hetkel taibates on juba hilja või võimatu midagi muuta. Sellest rääkimine, selle teadvustamine on parim viis taolist teed vältida.
Mul on väga hea meel, et oleme tänavu palju vabadustest, õigustest ja kohustustest rääkinud. Väga palju tööd on ära tehtud.
See tähendab, et meie ühiskond saab tekkinud lõhed parandada enne, kui nendest lõhedest sünnib pöördumatut kahju. Kui osad inimesed tunnevad, et nemad ei saa Eesti elus kaasa rääkida, ei ole see kuidagi hea ka neile, kes tunnevad, et nemad jälle parasjagu saavad. Inimestele, kes on oma riigis pettunud, tuleb muidugi ulatada käsi, aga teha seda nii, et seesama käsi ei sunniks sellega teisi omakorda riigis pettuma.
Paljud riigid, kelle eeskujul oleme oma riiki ehitanud, on sattunud meiega sarnastesse raskustesse, aga nemad ei ole tingimata alati osanud reageerida nii kiiresti, et ära hoida sotsiaalse mobiilsuse kadumine, hea kvaliteediga hariduse kättesaadavuse vähenemine väiksema sissetulekuga peredele, põlvest põlve päranduv lootusetus.
Ilmselgelt oleme meiegi jõudnud 30 aastaga ka selleni, et peame seda vestlust pidama. Tänases Eestis tegelikult saab üksikema lapsest president, venekeelsest kodust võrsub minister või pealinnapea ja kassapidaja lapsest neurokirurg.
Saab, sest oleme astunud palju samme, mida võib-olla meiesuguse sissetulekuga riigi puhul meie rikkamad sõbrad on imestanud – tohutu suur hariduskulude osakaal riigieelarves, tasuta kõrgharidus, kõikide laste ravikindlustus sõltumata nende vanemate makstud sotsiaalmaksust või selle puudumisest, mis katab tavatult laia teenuste spektri, näiteks hambaravi. Pikk ja hästi toetatud vanemapuhkus, lasteaiakoha pakkumise kohustus kohalikele omavalitsustele.
Selle üle võime me väga uhked olla, et oleme seda kõike suutnud. Aga pikk tee on ikkagi minna. Tõelise heaoluriigi puhul on riigi positiivne tähelepanu alati suurem neile, kes on mingil põhjusel nõrgemas positsioonis – vähemused, üksikvanemad, nende lapsed, vähese sissetulekuga pered, puuetega inimesed.
Vähemusi ei ole mõtet jagada neiks, kes väärivad ühiskonna toetust ja neiks, kes seda justkui vähem vääriksid. Igaüks tunneb ennast vahel vähemuses olevana. Aga just teadmine, et su huvidest ja õigustest, su õnnest, ei sõideta üle seepärast, et oled väike mure ühiskonna jaoks, sest sinusuguseid pole ju palju, on heaoluriigi olemus ja tema kodaniku turvatunde ning vabaduse allikas.
Mis toob mind ühe kõige suurema murekohani meie ühiskonnaelu korralduses. Muidugi märkate teiegi siin suures saalis, kui kusagil kellelgi on halb ja kurb. Te märkate ja te ka tegutsete. Aga te olete märkajate vähemus. Märkajate enamus on kohalikes omavalitsustes ning ka tegutsejad, kes saavad päriselt midagi teha, on enamasti just seal.
30 aastat oleme kurtnud, et meie kohalik omavalitsus on liiga nõrk, kipub ennast lõhki laenama, ei suuda riigi poolt antud ülesandeid täita. Vaja oli põhjalikku reformi.
Tegime reformi justkui ära, aga tehiolud suurt ei muutunud. Natuke vähem „kohalik“, endiselt veel „oma“, kuid jätkuvalt vähe „valitsemist“. Ikka ei ole kohalikel omavalitsustel suutlikkust olla oma inimestele lähim märkaja, aitaja ja toetaja.
Olen läbi käinud pea kõik meie uued ühinenud omavalitsused. Nende volikogudel, nende vallavanematel on teile üks suur ja ühine palve – usaldage neid rohkem. Andke neile ka korralik eelarve, mis kujuneb sõltumatult riiklikest programmidest ja katuserahadest, sõltudes just selle valla inimeste ja ettevõtjate töökusest ja oskustest. Raha on alati vähe – kuigi praeguses kriisis tundub ka seisukoht pisut kõikuvat –, aga usaldage meie kohalikke omavalitsusi oma piirkonna elu korraldamisel ja te näete, et nad väärivad seda.
Euroopa riikide sotsiaalse turumajanduse mudel – mille kirjutab meile ette ka Eesti põhiseadus – paneb riigile kohustuse olla oma kodanike jaoks viimse instantsi kindlustaja. Kui inimene ei saa hakkama, ükskõik mis põhjusel, siis aitab riik ta raskustest üle või võtabki need eluraskused osaliselt enda kanda.
Eestis paneb seadus selle kohustuse märgata just kohalikule omavalitsusele. Kohtulahendid osutavad, et omavalitsusel ei ole õigust, ka mitte eelarvevahendite puudumisel, keelduda hooldekodu koha eest tasumisest, kui lähedastel selleks vahendid puuduvad; puudega lapse tugisüsteemi korraldamisest; isegi mitte planeeringuga lubatud veevärgi väljaehitamisest või kodulähedase kooli pidamisest.
Ja see ongi õige. Kohalik omavalitsus peabki kõigile neile kodanike vajadustele vastama. Aga paljud sihtotstarbelised eraldised, mille toel omavalitsused toimivad, on kehtestatud ministeeriumides osalise, lihtsustatud ja vajaliku detailsuseta informatsiooni alusel. Seevastu aga omavalitsuses, kus informatsioon kättesaadavam ja konkreetsem, on otsustamisvabadus piiratud.
Kas äkki pole ka meie tänase päeva põletava vabaduste vaidluse lahendus just anda senisest suurem osa me maksutulust kohalikele omavalitsustele, kes saaks siis oma inimesi hoida nii, et keegi ei tunneks end ebaolulise vähemusena, unustatuna omal maal?
Kas poleks mõistlik suunata valdav osa Euroopa Liidu vahenditest järgmises perioodis Tallinnast minema, kus jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest? Ülejäänud Eesti väärib eeliskohtlemist, sest ilma Tallinnata Eestil on jõukuse tase vaid 55% ELi keskmisest SKTst inimese kohta. Kordan – 135% 55% vastu. Vahe on kahe ja poole kordne!
Meie vallad on juba väga head märkajad ja hoolijad ka nende vahenditega, mis neile on antud. Lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad, vallavanemad ja volikogude eestvedajad teavad – kui nemad ei saa aidata, ei aita nende inimesi mitte keegi.
Mida riigikogu saab teha, on minna edasi haldusreformi sisustamisega, et ka aitajatel oleks rohkem võimalusi ja vähem südamevalu, sest käed jäävad lühikeseks. Riigikogu käes on võti muutmaks kohalikke märkajaid tõhusamateks tegutsejateks. Seegi võti on teie käes, head sõbrad.
Kohalike omavalitsuste inimesed on muuhulgas päris kurvad, et riigikogu tegevusetuse tõttu on nende roll Eesti Vabariigi presidendi valimistel marginaliseerumas. Valijameeste kogu algsest mõttest on jõudsalt ja teadlikult kaugenetud.
On ka kohalike valimiste eelne hooaeg. Odavalt kokku laenatud rahaga saab kindlasti järgmise aasta eelarves turgutada omavalitsusi, aga see kullasära tuhmub kiiresti. Tegelikult on praegu parim hetk sisustada hoopis meie põhiseaduse paragrahv 154, mis ütleb: kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Loodan, et selleks jagub siin saalis tahtmist.
Vallavanemaid ega volikogusid ei aita see, kui omavalitsuste valimiste põhiteemaks saab küsitlus perekonna mõiste kohta. See arutelu kardetavasti varjutab tõsise ja vajaliku debati meie omavalitsuste jätkuvast tugevdamisest ja narrib kõiki neid, kes südamevaluga märkavad, aga reageerida ei jaksa, sest valik pole nende oma, ressursid pole nende otsustada.
See arutelu ei lahenda ühtegi kohaliku elu probleemi, aga häirib kindlasti selliste lahenduste otsimist, mis võimaldaks elu maal teha sama mugavaks kui linnas.
See arutelu naeruvääristab kõiki pingutusi, mida omavalitsused on juba teinud selleks, et keegi ei tunneks ennast oma kodukandis unustatud ja ebaolulise vähemusena vanuse, haiguse või lihtsalt väheasustatud elukoha tõttu.
See arutelu alahindab Eesti rahvast, sest soovitakse luua pettekujutelm, justkui selle hääletuse tulemusel muutuks põhiseadus. Ei muutu ju.
Head sõbrad!
Alustasin täna rääkimist sellest, et usun jäägitult parlamentaarsesse demokraatiasse meie Eesti moodi. Meie põhiseadusesse.
Ma olen riigikogu üle uhke, kui tänavused debatid näitavad meie inimestele, et te tõesti hoolite nende õigustest, vabadustest, tulevikust ja ka soovist teha oma kodukandis sellist Eestit, nagu just sealsed inimesed ise tahavad!
Ma olen riigikogu üle uhke, kui põletava vabaduste vaidluse ja põhiseaduse mõtestamise kõrval jõuate te sel hooajal lõpuks seadusteni, mis tooks meile rohelise Eesti, ükskeelse koolisüsteemi ja nii vajaliku lubava seadusruumi uute andmekasutusel põhinevate tehnoloogiate tarbeks.
Ma tahaks, et ei oleks nii, et muu maailm käib meist natukene ees, vaid ikka vastupidi. Teie olete ju spetsialistid eestvedamises, jõudu teile selleks tööks.
Parimat hooaega!
