Festival kutsus teatriblogi pidama härrad MTÜ-st Meeste Garaaž
Arvud näitavad, et teatripubliku hulgas on mehi umbes kolmandik. Ent peale selle, et nad on soolise vähemuse hulgas, näitavad uuringud ka, et mehed enamasti teatrisse minekut välja ei paku. Selleaastasel Draamal see muster murti. Festivali meeskond kutsus teatriblogi pidama kolm meest Meeste Garaažist. Tegemist on Tartu MTÜ-ga, mis koondab üksindusriskis 45–75-aastaseid mehi ja loodab Tartu 2024 kultuuripealinna käigus ka oma tegevust laiendada. (Plaan: kümme väiksemat Meeste Garaaži Lõuna-Eestis.) Need mehed ei plaani tegevusetult koju jääda, vaid tegelevad mõnusas seltskonnas huvitavate tegevuste otsimise ja enda maailmapildi laiendamisega.
Festivalimuljetest ja Meeste Garaaži tegemistest rääkisid kaks klubi osalist ja juhatuse liiget, Janno Häidberg (60, ehitusmees, elektrik, hobikokk) ja Tõnu Naha (67, metsamees, muusik, pensionär). Nad vaatasid Draamal vastavalt kahte ja kolme etendust.
Miks ja kuidas kutsuti ellu Meeste Garaaž?
Janno Häidberg: See algatus tuli meieni Tartu ülikooli naiste kaudu. Taust on, et kui mehed jäävad üksikuks, näiteks kaotavad töö või lähevad lahku, siis kipuvad nad oma mulli vajuma. Kes hakkab jooma, kellest saab interneti- või kasiinosõltlane.
Klubist: kui mehed jäävad üksikuks, näiteks kaotavad töö või lähevad lahku, siis kipuvad nad oma mulli vajuma.
Tõnu Naha: Või kui tuled töölt ära ja jääd pensionile, lapsed on juba kodust läinud, naisega ei ole enam nii paljust rääkida. Või on tööl seltskond tasapisi vahetunud… Sellistes olukordades võib kontroll elu üle vaikselt kaduda.
Häidberg: Mõnel on lõpuks pael kaelas. Mehi kodunt välja saada on väga keeruline.
Häidberg: Meilt on läbi käinud umbes 60 meest, 20 meest on põhikäijad. Jagame nüüd Tartu motomeestega ruume. Seal on saun, piljard. Tegime seal oma vahel piljarditurniirigi.
Naha: Aga ega meile päris iga mees tänavalt ka sisse vajuda ei saa, mingi valik ikka on. Näiteks alkohol ei ole meil keelatud, aga ise me teda ei paku ega propageeri ja lollusi näha ei taha.
Häidberg: Teemad, millest me klubis ei räägi, on usk, poliitika ja haigused.
Mida te meestega seni teinud olete?
Häidberg: Meil on mehi kõikvõimalikelt erialadelt ja mõtleme erisuguseid tegevusi, mis meid huvitavad. Alustasime näiteks esmaabikursustest. Kui näed kedagi pikali maas, oskad aidata, mitte ei jookse minema.
Naha: Esmaabikursused oleme nüüdseks kahel korral läbi teinud.
Häidberg: Siis käisime metsas seenel. Meil on pundis Toivo Niiberg, kes on ravimtaimede spetsialist ja mitu ülikooli lõpetanud. Oleme loengut pidama kutsunud ka meestearsti.
Naha: Kui mehed tervise teemal loevad ja kuulavad, siis lähevad ikka arstile ka, kui on vaja.
Sel aastal peate Draama teatriblogi. Statistiliselt kuulute pigem gruppi, kes on teatriskäijate vähemuse hulgas. Kuidas te Draamale jõudsite?
Häidberg: Jõuame jälle tagasi algusse. Ikka need [Tartu] ülikooli naised. (Naerab.) Meie poole pöörduti ja uuriti, kas me ei tahaks minna festivalile teatrit vaatama ja arvamust avaldada. Ütlesime kohe jah. Pakuti, et tulla võiks kuni kolm meest ja muidugi otsustasime, et tuleb kolm! Oleks tahtnud rohkemgi etendusi vaadata, aga tegevusi oli palju.
Naha: Oleks tahtnud rohkem jah. Aga peale muude tegemiste ei tahtnud ka kaht etendust ühel päeval vaadata. Siin tulid ju ikka head ja valitud tükid. Näiteks „Minu haukuv koer” (Karlova Teater, lavastaja Taago Tubin – K. V.) on küll lühike, aga nõuab süvenemist. See on nii mitmekülgne vaade ühele küsimusele, ei saa pärast seda kohe lihtsalt järgmist etendust vaatama minna.
Kui palju te väljaspool festivali teatrisse sattunud olete?
Teatrist: töökaaslastega käisime ka üksjagu. Pandi buss käima ja viidi isegi Tallinnasse, tuli ainult pilet osta.
Naha: Kui ma kunagi Tartus õppisin, siis sai ikka teatris käidud. Hiljem, kui Elvasse läksin, siis töökaaslastega käisime ka üksjagu. Pandi buss käima ja viidi isegi Tallinnasse, tuli ainult pilet osta.
Häidberg: Tänapäeval on teistmoodi. Kõigil on kiire-kiire-kiire. Aga meeste pundiga oleme käinud „Garaaži” vaatamas.
Naha: Koos rohkem ei ole käinud, aga mõnikord muidu ikka käin.
Häidberg: Üksi muidu nagu väga ei taha...
Naha: Olen ka üksi teatris käinud, aga seda pigem ei eelista.
Lavastus, mida kõik kolm Meeste blogi pidajat kindlasti vaadata tahtsid, oli Draamateatri „Linnade põletamine”. Loo tegevuskoht on sõjajärgne Tartu. Millised muljed on?
Häidberg: Meie raha on muutunud, lipp on muutunud, aga üldised põhimõtted on ikka samad. Kui inimsuhetes on rääkimist vähe, tekivad lahkukasvamised, mis aeg ka poleks. Lavastuse põhiuba oli, et lapsed jäid tagaplaanile ja igaüks ajas oma rida. Kui mees kadus naise kõrvalt ära, hakkas naine kõrvalt uut otsima, aga leidis joodiku ja sellest ei tulnud ka midagi välja. Tänapäeval on kõik need asjad ju samamoodi. Lihtsalt nüüd on ka kogu aeg kiire ja laste kasvatamisel on tulnud nutitelefonid appi. No ja siis loedki järjekordset uudist, et laps jooksis peadpidi vastu puud, sest oli ninapidi telefonis. Noored peaksid käima seda lavastust vaatamas, et näha, kuidas ei peaks elama.
„Linnade põletamisest”: noored peaksid käima seda lavastust vaatamas, et näha, kuidas ei peaks elama.
Naha: Mina olen väga rahul nii selle etenduse kui ka teistega, mida nägin. „Linnade põletamisel” oli väga mitu külge ja palju küsimusi kerkis õhku. See ongi see teatri mõnu, et küsimusi muudkui tuleb ja hiljem on nii palju, millele mõelda. Nüüd peaks Kai Aareleidi samanimelise romaani ka läbi lugema. Helistasin juba raamatukokku ja uurisin. Elvas on see praegu välja laenutatud ja peaks septembri lõpus tagasi tulema, aga Tartus Tammelinna raamatukogus on üks eksemplar täitsa olemas.
Kas Draama käigus jõudis festivalitunne ka tekkida?
Naha: Näiteks pärast „Minu haukuvat koera” oli vestlusring ja jäin seda ka kuulama. Oli väga huvitav vestlus, aga ega ma ei tulnud ju festivali, vaid lavastusi vaatama. See on muidugi väga hea, et need niimoodi siia on toodud ja möödunud aasta parimad palad välja valitud.
Kas blogi pidamine oli hea moodus nähtut veel kord läbi mõelda või pigem tüütu kohustus?
Häidberg: Pole ju kunagi blogi pidanud, aga eks sai muljed pärast etendust lühidalt kirja pandud.
Blogimisest: läksin õhtul koju, panin mõtted kirja, hommikul tõmbasin komad maha ja läks.
Naha: Läksin õhtul koju, panin mõtted kirja, hommikul tõmbasin komad maha ja läks. Minu meelest blogi eeldabki just selle hetke muljete ja tunnete kirja panemist. Tunni pärast, kui järele hakkan mõtlema, on need juba võib-olla midagi muud.
Kuidas tundub, kas see kogemus võiks edaspidi teatriskäike mõjutada?
Häidberg: Võib-olla hakkan tõesti rohkem teatris käima, pisik on sees. Just mõtlesin, et peaks jälle meeste pundi kokku võtma ja minema.
Naha: Just, see oleks hea vaheldus kardiga sõitmisele ja seenelkäigule.
MTÜ Meeste Garaaž on kutsutud ellu Tartu ülikoolis korraldatud rahvusvahelise projekti (Connecting Men and Stronger Local Communities) raames. Eesmärk on kaasata üksindusriskis 45–75-aastaseid mehi klubilistesse tegevustesse, et suurendada nende osalemist ühiskonnaelus. Meeste Garaažide ehk Men’s shed’ide positiivne mõju on leidnud kajastamist paljudes uuringutes. Näiteks on tõendatud, et ühendades mehi ja võimaldades neile kokkupuudet teiste meestega, aitab see säilitada mehelikkust ja parandada vananemisega kaasnevate elumuutustega toimetulekut. MTÜ Meeste Garaaž propageerib aktiivset ja tervet vananemist kogu elukaare vältel. Nii vanemaid kui ka nooremaid mehi kaasa haarates loob see võimaluse vastastikuseks teadmiste vahetamiseks ning aitab valmistuda eluks, mis on mõnus ja tegus ka vanemaks saades.
