Tiit Karuks: no ei istunud ma vangitornis! Oli lihtsalt selline laul
„Elu on lahe. Oleksime võinud hoopis mõnest muust asjast rääkida, mitte sellest kuradi jalgpallist,” ütleb legendaarne ajakirjanik Tiit Karuks (74). Ta on 1980. aasta kurikuulsa jalgpallimängu teemast kergelt tüdinenud ja räägiks hea meelega kõigest muust: ajaloost, muusikast, kirjandusest. Elust, armastusest ja õnnest – sest Karuks on üks õnnelik mees.
Aga no kus sa pääsed! 22. septembril möödub Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio mõõduvõtust ja Propelleri ärakeelamisega päädinud esinemisest 40 aastat ning toimunu on ammugi omandanud müütilised mõõtmed. Tähtis roll nende kujunemises on mõistagi Propelleri laulul „Heli nälg” („Karuks istus vangitornis...”).
Ent raadiolegendil jätkub juttu ka muudel teemadel.
Olete kirjutanud, et ainult spordist rääkides hinge ei toida. Mida inimese hing veel vajab – peale muusika muidugi?
Ajalugu on peale spordi ja muusika üks mu sügavamaid huvisid. Mida aasta edasi, seda tähtsamaks saab mulle perering: abikaasa, kaks tütart, kuus lapselast. Mingisugused võbelused riigikogus või valitsuses on selle kõrval täiesti tühised. Mõni asi muidugi vihastab.
Inimesed jagaksin väga jämedates joontes mittemölakateks ja mölakateks. Seda ma ei ole veel selgeks saanud, kuidas mölakad kujunevad – kas nad on mölakad juba sünnist saati või kujunevad selleks. Mölakaid on kahjuks palju. Ma ütleksin, isegi liiga palju.
Olete öelnud, et olite ajakirjanikuna sõltumatu. Nõukaajal tähendas see siiski midagi muud kui praegu.
Jah. Mind on kaks korda üritatud värvata riigikogusse kandideerima. Esimene kord oli siis, kui tuli suure mürinaga äriprojekt nimega Res Publica. Olin just Kukust ära tulnud, kui mind püüti veenda kandideerima Res Publica nimekirjas.
