"Šašlõkk" tööb 1992. aasta õõvastavad tapmised ja vägistamised ekraanile vaataja närve säästes, kuid lastele kindlasti sari sobilik vaadata ei ole. Fotol Hannes Võrno uurija Mihkel Mõistliku rollis, paarimeest Ülev Popovi kehastab Silver Kaljula.
Kaader sarjast
Sarja neljast osast esimene, 1992. aasta jõhkrast noorte naiste vägistamisest ja tapmisest kõnelev „Šašlõkk” on kõige võikam. Televisioonile kohandatud lugu saab alguse vägistatud ja tapetud naisest, kelle soolestikust leitakse vardas küpsetatud šašlõkki. Esmapilgul veidrana mõjuv juhtlõng viib uurijad lähimasse šašlõkibaari, kust leitakse järgmine juhtlõng, mis viibki lõpuks sarimõrtsuka tabamiseni.
Lugu on rekonstrueerides omajagu leebemaks muudetud, aga muul viisil poleks seda näidata saanud. Kel huvi kriminalistika vastu siiski suur, siis märksõnaga „Lilleküla mõrtsukas” jõuab guugeldades tegeliku looni (soovitan mitte ainult nõrganärvilistel, vaid ka keskmise närvikavaga inimestel seda siiski mitte teha!). Kõik sarja lood põhinevad toimikutel, kohtumaterjalidel ja muudel dokumentaalsetel allikatel, kuid nagu tunnistas 26-aastase staažiga kohtunik Merle Parts („Duubel”, 14.9), on päriselu tihti õõvastavam kui film, sest linateostest jäetakse kõige hullemad kohad välja.
