Igor Ahmedov: eesti-vene segakeel sobib era-, mitte munitsipaalkoolidesse. Kuid mul on integratsiooniks veel üks ettepanek

Istudes augusti lõpus pühapäeval Toomkirikus ja kuulates jutlust, kordus midagi, mis toimus kümme päeva enne seda. Kirikuõpetaja rääkis Sveta Grigorjeva kõnest Roosiaias ja tõlgendas seda nii, et Grigorjeva tekitab eestlaste seas häbi tunde olla eestlane Eestis.

Kuidagi kõik jälle kordub mu elus, aga samas kõik on kuidagi uus. Tegelen vist ammuse probleemiga. Samal ajal võtab see Grigorjeva Roosiaia kõne perspektiivis mingi uue relevantsuse. Ka mina, sarnaselt Grigorjevale, võin kirjutada, et isa on eesti poiss Sillamäelt, ema on Ukraina tüdruk Bolhradist.

See aga ei ütle kellelegi mitte midagi. Vaadakem mu perekonnanime. Mis eesti poiss mu isa selline oli? Ja hakkabki identiteedi küsimus jälle peale, et kes see õige eestlane on, kes peab tundma häbi Eestis olles?

Kas saab kuskilt raamatust lugeda või mingit ankeeti täita, mis ütleks mulle kui suur on minu eestlaseks olemise protsent?