«Let Trump be Trump» («Lase Trumpil olla Trump» – toim) oli Trumpi 2016. aasta ühe kampaaniajuhi Corey Lewandowski moto. Ega kampaanial valikut ei olnudki, sest Trump ei oska olla keegi teine, kui tema ise. Seda näitas ka debatt, kus Trumpi agressiivne vahelesegamine, robustne valetamine ja pööraste vandenõuteooriate propageerimine väljus täielikult kontrolli alt.

Kui otsida sellest tegevusest mingit poliitilist loogikat, siis ehk oli selleks Bideni sõnumite summutamine. Chris Wallace’i valitud kuuest alateemast viiel (kõik peale majanduse käekäigu) on sellised, kus küsitlused näitavad suuremat toetust Bidenile. On aga kaheldav, kas selle debatiga sai Trump toetajaid juurde või kas Biden neid kaotas. Trumpi valimistel konkurentsivõimelisemaks muutumiseks peaks juhtuma mõlemad.

Enne esimest debatti 2016. aastal oli Hillary Clintoni edu Trumpi ees 4 protsenti. Jah, Clinton kaotas, aga väga napilt. Bideni edu Trumpi ees on 7 protsenti ning sellest seisust välja tulemiseks peaks arvamusküsitluste eksimus olema üksjagu suurem, kui 2016. aastal. Kui lisada tõik, et kõhklevaid valijaid on praeguseks järel poole vähem, kui samal ajal neli aastat tagasi, võib Trumpi seisu pigem hapuks tunnistada.

Seda seisu ei saagi ühe väitlusega parandada, õigupoolest pole jõudude vahekorras toimunud suuri muudatusi ei pandeemia, meeleavalduste-rahutuste ega majanduse kokkukukkumise tõttu. Tundub, et inimesed on enda hõimulise kuuluvuse suuresti määratlenud ning et seda ei muuda ilmselt enam miski. Võib-olla suudaks seda teha mõni oktoobrikuine üllatus, aga veel kaks debatti ei muudaks ilmselt suurt midagi. Need võib sama hästi ka pidamata jätta.