Armin Kõomägi: kes tahab, see abiellugu. Armastuseks pole lepingut vaja

Kui läheme seda libedat teed pidi, et loodame õnne rahvaarvu kasvust, siis oleme p...s, on kirjanik kindel. Selleks et elu paremaks läheks, ei ole meil tingimata rohkem inimesi tarvis.

Armin Kõomägi (51) tegutseb Eesti ettevõtlusmaastikul enam-vähem taasiseseisva Eesti algusest. Kui talt esimese miljoni päritolu kohta küsitakse, kinnitab ta alati tõsiselt ja rahulikult: ausalt saadud, häbeneda pole kõige vähematki. Kirjandusse tuli ta mürtsuga. Vaevalt jõudis esimene raamat ilmuda, kui järgmisel aastal anti juba mainekas Tuglase auhind. Läks tosin aastakest mööda, anti teinegi! Pärast „Lui Vutooniga” romaanivõistluse võitmist teab Kõomäge igaüks, kes lugeda oskab.

Sind nähes tuleb mulle alati meelde Mehis Heinsaare novell „Ilus Armin”. Sa ju mäletad, mis ilusa Arminiga juhtus?

See oli hästi tore lugu. Armin oli orb, eks. Äkki oli ühel tema vanematest natuke mustlase verd? Igatahes oli ta tõmmu ja noor. Külanaised hakkasid teda seksuaalselt ära kasutama. Ühe naisterahvaga tekkis tal tõsisem suhe, mis lõppes kuidagi veriselt, vist isegi fataalselt? Ega sest ilusast Arminist lõpuks vist suurt midagi järele ei jäänud.

Ta söödi ära.

Õige jah, enne veel keedeti. Aga enne keetmist kasutati veel sihtotstarbeliselt ka.