Vootele Päi: Reformierakond on asunud valimisedu nimel LGBT-teemat vältima

Nimeseadus, Helme intervjuu Deutsche Wellele ja Räägime Asjast on kõigest butafooria - jäämäe olmeline tipp. Tegelikkus tundub olevat stsenaarium, mis kopeeritud EKRE kolleegidelt Prantsusmaal.

Vähemalt praeguste arengute taustal jääb küll mulje, et Helmed taaslavastavad Prantsusmaa Le Penide eeskujul "isatappu". Jean-Marie Le Pen asutas paremäärmusliku Front Nationali (FN) 1970-ndatel ning juhtis seda 2011. aastani. Muuhulgas pälvis ta laialdast hukkamõistu oma antisemiitlike ja islamofoobsete avaldustega ning holokausti eitamise tõttu. Viimane on muuseas Prantsusmaal kriminaliseeritud, mistõttu pidi Jean-Marie Le Pen maksma 1,2 miljonit franki (ca. 180 tuhat eurot) trahvi.

Just FNi juhtinud Jean-Marie Le Peni äärmuslikud väljaütlemised kujunesid erakonna klaaslaeks - takistuseks selle kasvamisel peavooluparteiks. Jean-Marie oli küll paremäärmuslik, kuid mitte populist, sest pakkus nišitoodet, mis keskmise valija maitsele liiga äärmuslik. Seevastu tema tütar Marine Le Pen oma (suhteliselt) pehmema retoorikaga oli sobiv värske nägu.

Uus ja parketikõlbulikum Front National, mis ei tõrju äärmuslike väljaütlemistega masse. Alustuseks saatis Marine 2011. aastal oma papa auesimehena pingile jalga puhkama. Kui sellest ei piisanud siis 2015 aastal, presidendivalimiste eelõhtul, sooritas Marine Le Pen isatapu ning viskas Jean-Marie Le Pen-i hoopis erakonnast välja. 2018. nimetas Marine Le Pen erakonna ümber Rassemblement Nationaliks.

Vana Helme lõugamine ei pruugi olla juhuslik või seniilne, nagu väidavad mõned kommentaatorid, vaid teadlik strateegia, mille taustal paistab noor Helme tasakaaluka ja mõõdukana. Ning see toimib, sest isegi täiesti mõtlemisvõimelised inimesed ütlevad täna, et "aga see noor Helme on ju päris mõistlik." Mis sellest, et mitte üheski EKRE juhitud ministeeriumis ei toimu midagi noore Helme heakskiiduta.

Ütlematagi selge, et Mart Helme on edukalt nihutanud Eesti poliitilist tsentrit paremäärmuse poole. Selle eest on hoiatanud paljud - muuhulgas reformierakondlased, kes vastuolulisel kombel on ise selle tendentsi peamine ohver. Helme lärmamisest valjeminigi kõlab Reformierakonna (REF) vaikus ja distantseerumine LGBT küsimusest.

Tahtmata kellelegi liiga teha - ei jäänud sotsiaalmeedias ega Delfi galeriis pühapäevaselt LGBT meeleavalduselt silma ükski tuntum Reformierakonna nägu. Reformarite eesmärk on kindlustada võimalikult lai toetus ning LGBT-teemaga on vähe võita. Seda näitab võrdõiguslikkuse teema sisuliselt kaaperdanud SDE toetus, mis paremal päeval on kolmandik REFi omast.

Niisiis ongi EKRE edu indikaatoriks meie poliitmaastiku muutmisel fakt, et REF, mille toetusel võeti 2014. aastal vastu kooseluseadus, täna LGBT võrdõiguslikkuse teemat väldib. Kui noor Helme peaks tõepoolest sooritama mingis vormis "isatapu" ning pehmema retoorika ja imagoga nihukuma grammigi tsentrisse, siis EKRE praegune valijabaas säiliks, kuid omajagu tuleks ka juurde. Ja teised erakonnad jäävad sabas sörkima.

Küsimus on siin selles, et kas ja millal hakkab Ratase käsi värisema? Või kas on võimalik, et plaan ongi oodata sobivat ajastust (KOV valimiste eel, näiteks) ning visata siis üldsuse juubeldamise saatel EKRE opositsiooni.

Valijal on haugi mälu, mõnest kuust täiesti piisab enese lunastamiseks. Noore Helme jaoks oleks aastane paus opositsioonis piisav, et teha verevahetus ja rebränding, millega parlamendivalimistel Isamaale halastuslask teha ning näpistada valijaid ka Keskerakonnalt (KE) ja REFilt.

Tulles lõpetuseks tagasi veel Prantsusmaa näite juurde siis KE, aga eriti REF, mille 34st fraktsiooniliikmest on minu hinnangul vajalikku karismat ja powerit heal juhul kümnekonnal, peaks endale meenutama, kuidas Le Pen'ist ja tema erakonnast sai sisuliselt Macroni ämmaemand.

Tuli tundmatu pankur, 2 aastat ministrikogemust, ning paiskas poole aastaga ja sisuliselt ainuisikuliselt pika ajalooga etableerunud parteid varupingile. Pelgalt protestihäältele loota on ohtlik lodevus.

Arvamus ilmus algselt Vootele Päi Facebooki seinal.