Kuidas eesti laulud kaugele Siberisse viidi ja taas kodumaale toodi
Just sellisel kujul on Eesti rahvamuusikud need taas avastanud.
„Tol ajal oli rändkino. Tavaliselt pani klubijuhataja kuulutuse üles ja läbi raadio öeldi filmiteade edasi, karpraadiod olid iga maja seinal. Eesti filme sai ka tellida. Mul ei ole meeles, mis film see oli, aga ma kirjutasin kuulutusele, et filmis on eesti laul. Kus siis tuli rahvast!” (Radion Meisner, arhiivist)
See meenutus pärineb Tomski oblastis Liliengofi külas sündinud Radion Meisnerilt, kes jõudis perega Eestisse 1960-ndate lõpus. Folklorist Anu Korbi talletatud sõnad on leidnud koha ühel postkaardil, mis kuulub ansambli Tintura plaadi „Kaugel üksi võõra rahva hulgas” juurde. Plaadil on üheksa laulu, mis on tänapäeva ja traditsioone ühendades töödeldud omal ajal sealt kaasa toodud lauludest. Täpsemalt materjalist, mida salvestasid 1990-ndatel ja 2000-ndate algul Eesti folkloristid eesotsas Korbiga.
Plaadid ammu läbi müüdud
Eesti Päevalehele rääkisid laulude taustast Anu Korb ja Tintura liige, pärimusmuusik Karoliina Kreintaal. Nende teed ristusid tänu 2005. aastal välja antud CD-antoloogiale „Siberi eestlaste laulud”, mille koostas Korb. Plaadid on ammugi läbi müüdud, ent audiovisuaalse veebiväljaandena saab materjal 2014. aastast vabalt kasutada internetis folklore.ee keskkonnas.
Niimoodi Karoliina Kreintaal antoloogiale sattuski. Selgus, et kogu Siberi eestlaste laulutraditsioon oli ühtäkki vaid hiireklõpsu kaugusel. „Saab uurida, kes ja mis külast on mida laulnud. Tundus rumal seda võimalust mitte kasutada,” sõnab Kreintaal.
Siberi laule kuulates ja sealsete inimeste kohta lugedes haakusid kogemused kiiresti.
Huvi oli tema jaoks loomulik. Ta on õppinud pärimusmuusikat ning käinud fotograafi ja abilisena välitöödel. Küll mitte Siberis, vaid Ingerimaal vadjalaste ja isurite juures, Karjalas, Mordvas ja Põhja-Udmurtias. Siberi laule kuulates ja sealsete inimeste kohta lugedes haakusid kogemused kiiresti. „Olen saanud asendamatu kogemuse viibida elavate traditsioonikandjate seas ning lugematu hulk tunde marsruuttaksoga mööda pisikesi külasid ekseldes ja rahvalaulikuid salvestades sai laulmine minu jaoks täiesti uue tähenduse. Usun, et neilt reisidelt koju tulles hakkasin alateadlikult teisiti oma häält kasutama ning üha rohkem leidma peale lavalaudade võimalusi laulmiseks loomulikes situatsioonides.”
Plaati salvestama hakates oli ansamblil tugev seljatagune. Folkloristid Anu Korb ja samuti korduvalt Siberis käinud Astrid Tuisk hakkasid konsultandiks. Seda võib pidada luksuseks. Pärimuslikku viiulimängu õppinud Karoliina Kreintaal toob esile, et Eesti pillitraditsioon on paljuski katkenud ja paljud salvestajad juba siitilmast lahkunud. Enamasti tuleb materjal üksi läbi närida. „On täiesti teine dimensioon, kui saan helistada kogujatele ja materjali kohta küsida,” tunnistab Kreintaal.
Võimalus helistada kogujatele
Sellist võimalust ei pruugiks olla, kui poleks folkloriste, kes hakkasid omal algatusel ja esialgu peaaegu salvestusseadmeteta 1990-ndatel mööda Siberi eestlaste külasid käima. „Esimesel tutvumisreisil käisime 1991. aastal koos Astrid Tuisuga. Kokkupuude pärimusega nii ehedal kujul andis ahaa-elamuse ja viis selleni, et käisin Siberi eesti kogukondade juures ajavahemikul 1991–2000 igal aastal, edaspidi mõne aasta tagant,” meenutab Korb. Alustuseks oli vaja uurida, millised eestlaste külad on üldse Siberis tänini püsinud. Kunagi olnud küladest andis ülevaate August Nigoli 1918. aastal välja antud raamat „Eesti asundused ja asupaigad Venemaal”. Kõigi kohta Eestis infot ei olnudki.
Siberisse jäänud sugulastega suheldi aktiivselt. 1980. aastate lõpupoole ja 1990. aastate alguses harvenesid Eestimaa eestlaste ja Siberi eestlaste suhted majanduslikel ja poliitilistel põhjustel.
Umbes kolmandik eesti kogukondi olid toona sellised, kus Eestist pärit uurijad ei olnud varem midagi talletanud. Ent seda, mida talletada, jagus. Muu hulgas ka eripäraseid keelevarjundeid. Näiteks võib tuua Novosibirski oblasti põhjaosas oleva Nikolajevka küla, kus lapsed rääkisid vene-võru segakeelt. „Õpetaja kaebas, et koolid on venekeelsed, aga lapsed ei mõista vene keelt kõneledagi,” meenutab Korb.
Siberi eestlastel ei ole alati õnnestunud kodumaaga kontakti hoida. Teise maailmasõja järgsel ajal, kui Eesti oli Nõukogude Liidu koosseisus, naasid paljud Siberi eestlased Eestisse. Siberisse jäänud sugulastega suheldi aktiivselt. 1980. aastate lõpupoole ja 1990. aastate alguses harvenesid Eestimaa eestlaste ja Siberi eestlaste suhted majanduslikel ja poliitilistel põhjustel. „Kolhoosid lagunesid, inimestel ei jätkunud raha sõidukulude katmiseks, pealegi ei osatud alati ka viisat vormistada. Nüüdseks on vahepeal pea katkenud suhted Siberi omastega taastunud,” räägib Korb.
Folkloristi peeti riigi esindajaks
Praeguseks on nii mõnigi koht, kus 1990-ndatel käidi, enam-vähem kadunud ja teistes külades jääb eestlasi üha vähemaks. Viimati käis Anu Korb Siberis 2016. aastal, küll vaid põgusalt Eesti Moskva saatkonna inimestega. Tomski oblastis Kasekülas, kus paarkümmend aastat varem oli olnud umbes 600 elanikku, oli neid selleks ajaks alles 400. Mitte-eestlased on külas juba enamuses. „Enamasti on nii, et suurematesse küladesse, mis on soodsama asendiga, tuleb lihtsalt võõraid juurde ja eesti kogukond jääb väiksemaks. Aga väikesed ja kõrvalisemad külad jäävad tasapisi tühjemaks,” selgitab Korb. Ülem-Suetukki, mida Eestis ilmselt kõige rohkem teatakse, küll veel tühjaks jäämine ei ähvarda, ent elanikke jääb vähemaks sealgi. On paratamatu, et eesti keelt kasutatakse üha vähem ja ühes sellega jääb vähemaks inimesi, kes laulaksid eesti laule. Sellepärast on 1990-ndatel kogutud materjal erakordselt oluline.
Rahvalaul ongi laulmiseks, ent pika ajalooga laulud tekitavad ühtlasi aukartust.
Anu Korb ütleb, et Siberis ei taheta üksinda laulda. Lauldakse hulgakesi koos, kuni on inimesi. „1990-ndatel oli veel palju ühislaulmist, hiljem enam nii palju pole olnud. Osa suuri laulikuid on juba teises ilmas. On püütud küll noortele laule õpetada, aga igas külas pole enam lapsigi,” nendib Korb.
Elamuslikku laulmist (ehkki laulud olid vaid osa sellest, mida koguti) meenutab Anu Korb 1992. aasta talvel Ülem-Suetuki külas käigust. „Naised kogunesid laulma külakirikusse, mis oli üsna halvas seisus ja ilma kütteta. Vildid olid jalas ja kasukad seljas. Ja laul tõesti kõlas! Siis sain esimest korda aru, kui ilus võib olla vaimulik rahvalaul,” sõnab Korb. „Seal oli eriti märgata, et kuigi enamik laule on Eestist kunagi kaasa viidud ja praegugi siin tuntud, olid need seal saanud juurde võõrapärase kõla.”
Elamusi on olnud rohkemgi. Kovaljovo külas koguneti 1995. aastal kord ühte, kord teise peresse. See, milliseid laule lauldi, olenes perenaisest, kes laulmist eest vedas. „Kui küsisin vene laule, siis ütlesid nad, et ei oska. Olen üsna kindel, et oskasid, aga tahtsid lihtsalt meile eesti laule laulda,” usub Korb. Rõžkovo külas jällegi kohtuti 1999. aastal naisega, kes teadis peast üle saja laulu.
On veel Siberi setude laulud. Siberis on alles nii setu- kui ka põhja- ja lõunaeestikeelseid külasid. Neis võib elada eri rahvusi, aga ehkki eestlaste keelde on tekkinud muudatusi, vastab see siiski piirkonnale, kust on Siberisse rännatud. „Siberi setudega ei saagi näiteks eesti keeles rääkida. Räägid kas setu või vene keelt,” toob Korb näite. Lõuna-Eestist pärit inimesed saavad jällegi eesti kirjakeelest aru, aga ise räägivad ikka näiteks Võru või Tartu murret.
Uued seaded
Paljude rännakul kogutud laulude hulgast on Tintura teinud valiku ja pannud need uude seadesse. Plaadil kõlab elektroonilist tausta ja rahvapille ning ka eri tüüpi laulmist. „Kui oleme teinud täiesti uue viisi, oleme enamasti lähenenud vabamalt, aga kui viis on jäänud muutmata, oleme püüdnud võimalikult palju jääda stiilipuhtaks, samas kopeerimata,” tutvustab Kreintaal põhimõtteid.
Rahvalaul ongi laulmiseks, ent pika ajalooga laulud tekitavad ühtlasi aukartust. Kas pärandi töötlemise puhul on mingeid sisemisi piire? „Kasutame omavahel väljendit pärimuspolitseinik, kes hoiab silma peal maneerlikkusest hoidumisel ja heal stiilitajul. Ja mina olen kindlasti see,” muigab Kreintaal. Tintura muusika on paljuski eklektiline ja sinna jagub ka popmuusika elemente, ent keset seda tahavad muusikud säilitada autentset tunnetust.
Nii mõnegi Tintura versiooni osa on omakorda Siberis salvestatud jutukatked. „Tekstide kasutamises pole midagi uut ja see tundus kohane. Saatsime laulud Anule ja Astrid Tuisule ja küsisime, kas neil on ideid, kelle hääl võiks seal kõlada,” räägib Kreintaal. Vastuseks saadi tundide kaupa materjali, mida läbi kuulata. „See pakkus mulle avastusi. Lugesin juurde ka mälestusi, aga kui kuuled inimest päriselt rääkimas, muudab see materjali väga tundlikuks. Armusin neisse inimestesse, keda kuulsin,” sõnab muusik.
Ekspeditsioonidel ei lubata folkloristidel alati salvestada kõike, mida nad sooviksid, ent külalislahkust jagub pea alati. „Rahvameditsiini või uskumuste koha pealt on üht-teist, mis on justkui enese salajane teadmine. Laulude salvestamisega on olnud lihtsam, sest laul ongi laulmiseks. Obstsöönsed laulud on mõnikord küll sellised, mille kohta arvatakse, et ei kõlba Eestimaale viia, aga oleme saanud lõpuks neidki,” ütleb Korb.
Kuidas võiksid töötlustesse suhtuda inimesed, kes on neid laule Siberis laulnud? Nemad on algusest peale eeldanud, et mõistagi salvestatakse laule selleks, et neid hiljem ka ise laulda, mitte selleks, et need kuhugi arhiivi panna, kinnitab Anu Korb. Mõnedki plaadid on Eesti Moskva saatkond tellinud sealsetele eestlastele saatmiseks, ühtlasi loodab neid teele panna ansambel Tintura. Rännakuid jagub. Laulud, mis rändasid kunagi Eestist Siberisse, on tänu folkloristidele veidi teisenenud kujul leidnud tagasitee Eestisse ja kõlavad taas nüüd, kui on veelgi aega möödunud. Nii siin kui ka seal.
