Riina Solman hooldekodudest: pered vajavad tuge hooldamisel, mitte eakate riigistamist

Mõned siiski mõtlevad ka nii, et küll oleks hea, kui perele ei jääks üldse eakate hoolduse kohustust. Paraku riigi liigne sekkumine tõrjub pere kõrvale mitte ainult majanduslikus vaid ka muus plaanis, suurendades sellega veelgi eakate üksindust. Nii nagu on juhtunud mitmetes riikides.

Olen ise kasvanud üles peres, kus üksteisest hoolitakse. Isa suri meil juba mitu aastat tagasi ja ema hooldekodusse minek, kui ta peakski seda ühel hetkel vajama, ei ole mõttessegi tulnud. Mitte raha pärast või hirmust, et seal oleks halb. Kaugel sellest, tänapäevased hooldekodud annavad välja juba puhkekodu, mõned isegi hotelli mõõdu. Ma lihtsalt tean, et ka siis, kui mu ema isegi ütleb, et ei tahaks jääda minu või mu õe kaela peale, tahaks ta oma südames olla ikkagi kodus. Või vähemasti omade – mu õe pere ja minu, oma lapselaste ligi.
 
Samas on elu ootamatu ja olukord võib muutuda üleöö. Tean üht naist, kelle ema kaotas päevapealt selge mõtlemise. Vaid paar aastat pensioniiga nautida jõudnud naine kukkus ühel pühapäeval õues kokku ja koju tagasi enam ei jõudnudki. Tütrele öeldi mõne aja pärast hooldushaiglast, et seal teda enam hoida ei saa. Naisel polnud pikalt aega mõelda – ta viis ema teise linna enda koju, kus mehe ja kolme väikese lapsega endalgi ruumi nappis. 
 
Ema seisund oli aga selline, et mõni päev tundis ta tütre ära, teine päev mitte. Pereliikmete tööl olles tuli põduraks jäänud emal üksinda hakkama saada. Seetõttu hakkas tütar siiski hooldekodudesse helistama. Enamasti kuulis ta vastuseks: „Vabu kohti ei ole. Helistage mõne aja pärast uuesti.“