Elamus kahest hiljuti loetud raamatust, nendest üks dokumentaalne ja teine ilukirjanduslik räägivad lõhestavast, lõhkuvast poliitikast. Kavita Puri “Partition voices” ja Salman Rushdie “Kesköö lapsed” räägivad ühest maailma ajaloo suurimast rahvaste sunniviisilisest ümber-asustamisest. See põhjustas kannatusi, mille ulatust on alles viimasel ajal, sündumste 70. aastapäeva paiku, avalikkuse ette toodud.
Nimelt on kõne all periood peale teist maailmasõda, mil britid mõistsid, et neil tuleb Indiast lahkuda, ent neil puudub tulevikus regioonis arvestatav positisioon. Selle loomiseks aeti Põhja-India rahvad üksteise kõri kallale, et luua Pakistani näol uus riik, kus oma kanda kinnitada.
Mõne kuu jooksul pidid kümned miljonid inimesed kolima koduküladest ühele või teisele poole uut piiri. Sikhid, moslemid, hindud, parsid ja teised olid seni elanud üheskoos suhteliselt rahumeelselt. Ent kohalike äärmuslaste toel jagati koos brittidega rahvad religioonide alusel uutesse piiridesse. Järsku olid vaenlased need, kes seni olid olnud naabrid, tuttavad, koolivennad, sõbrad. Tuttavast ja omast sai järsku võõras. Maha tõmmati joon: teie ja meie, omade ja võõraste, sõprade ja vaenlaste vahele.
