„Ma ei tahaks küll paista tohutu hõisete õhkupaiskajana,” sõnab ta, „aga kui päris aus olla, on ju suudetud päris uue viiruse puhul leida üles täpselt see õige antigeen, mis tekitab õige immuunvastuse. Selle vaktsiini väljatöötamisega on jõutud nii kaugele, et erinevates uuringutes on hõlmatud juba üle 30 000 ja 40 000 inimese. Esimesed tulemused on tõesti paljulubavad.”

Tõsi, mõisted nagu „kohe” või ka „lähiajal” tähendavad vaktsiini mõttes ikkagi kuid, aga lähema aasta perspektiiv on väga lootusrikas. Oona meenutab, et veel enne nende tulemuste saabumist polnud isegi teada, kas vaktsiin päriselus kaitseb. Nüüd on täiesti selge see, et suhteliselt väikeste kõrvalmõjudega suudab vaktsiin aidata organismil koroonaviirusest tõesti jagu saada.

Praeguseks on teatanud esimestest tulemustest Pfizer/BionTech ning Moderna, nende vaktsiini esialgne tõhusus on üle 90%. Teistsugust tehnoloogiat kasutav Oxfordi teadlaste AstraZeneca vaktsiin peaks tulema välja lähinädalatel. Ning neid on ootel veel mitukümmend. Omaette töötavad vaktsiine välja hiinlased ja venelased, kellest viimased kinnitavad, et ka nende vaktsiin Sputnik V on 92% tõhususega.

Lootused on nii suured, et veel enne lõpliku heakskiidu saamist töötavad tootjad täistuuridel. Järgmisel aastal võime arvestada juba miljardite doosidega ehk maailma jõukamate sekka kuuluv Eesti peaks saama kenasti kaitstud.

Ometi küsimused jäävad

Kui pikaks ajaks vaktsiin inimesi kaitseb?

Kas vaktsineeritud inimene jääb edasi nakkust kandma?

Kuidas ta mõjub vanemaealistele, kes on praegu suurim riskirühm?

Kas me võime nüüd unustada ideed karjaimmuunsuse saavutamisest?

Kuidas ikkagi käituda nendega, kes kõigest hoolimata ikkagi keelduvad end vaktsineerida laskmast?

Ja kõige tähtsam: millal võin helistada perearstile palvega: „Soovin vaktsiini”?

Kuula Krister Parise intervjuud Marje Oonaga siit!

1x
00:00