ALASTI MAAILM | Krister Paris: neiu, kas tulete ise kaasa või tassime? - üheksa kafkalikku päeva Ksenija elus
Valgevenes möödus sada päeva protestide algusest võltsitud valimistulemuste ning Aljaksandr Lukašenka režiimi vastu laiemalt. Kõik on läinud üksnes süngemaks.
Oleme lugenud päris palju lugusid kohutavatest piinamistest, mida Valgevenes eriti enne Lukašenka ja Vladimir Putini viimast kohtumist rakendati. Kuid ega igaüht ka üksnes ei tümitata. Lihtsalt – kui sellises režiimis on vastamisi riik ja kodanik, siis on raske isegi öelda, kas peale jääb viimaks Kafka või Orwell. Eks lugege ja otsustage ise.
Hiljuti vahetus siseminister ja uus, Ivan Kubrakov, on ilmselgelt andnud käsu kumminuiadel lennata lasta. Viimasel nädalavahetusel viidi üle riigi vanglasse üle tuhande inimese ning see muudkui jätkub ja jätkub, ühetooniliselt tümitava kumminuiana.
Möödunud nädal tõi ka järjekordse ohvri, kui „aktiivsed kodanikud”, nagu võim neid kirjeldas, viisid oma koduukse eest kaubikuga minema Raman Bandarenka. Poolteist tundi hiljem toodi ta ajutraumaga haiglasse, kus noormees järgmisel päeval suri.
Seega pole kahtlustki, et sattumine Valgevene võimude kätte võib lõppeda kõige traagilisemalt. Kuid ega igaüht tuhandetest, kes tänaseks protestide pärast läbi vanglasüsteemi käinud, oota samasugune saatus. Enamikku ei jõuta ilmselt pekstagi.
Miks nad politseisse ei helista?
Mis juhtub ühe tavalise valgevenelasega, kui ta tänaval lihtsalt kinni nabitakse? Põhimõtteliselt ju toimub ikkagi kohtuprotsess ja õigusemõistmine. Kas ei ole siis võimalik kuidagi enda eest seista? No kasvõi põhimõtteliselt viisil, nagu tuntud linnalegendi järgi küsinud väliseestlased küüditamiste kohta: „Aga miks te politseisse ei helistanud?”
Palun kirjeldada enda kogemust õigustudengil Ksenija Gladenkajal, kes õpib praegu Tartu ülikooli Tallinna kolledžis. Ta lähedane pereliige tundis hukkunud Ramani hästi – ehtne valgevene nooruk: endine eriväelane, kuid eraelus disainer, abivalmis, armastas lapsi...
Ksenija saabus äsja kodumaalt, kus tal oli seljataga üheksa päeva türmi. Kui kokku saame, on tal just läbitud kaks nädalat karantiini. See oleks olnud ka reegliteta hädavajalik. Mingisugusest hügieenist pole Valgevene vanglates juttugi. Ksenija ei usu, et sööginõusidki pestakse, nii rõvedad nägid need välja. Viirusele lihtsalt ideaalsed tingimused levimiseks. Kuid söögist edaspidi.
Ja laseme rääkida Ksenijal endal.
