Tegu on esimese korraga, kui riik süstis sadu tuhandeid eurosid euroraha võrdlemisi uude valdkonda – ulatuslikku vrakkidele sukeldumisse, et need 3D-mudeldada. Kokku filmisid allveearheoloogid üles 13 Eesti vetes uppunud sõjalaeva ja tegid kindlaks, kas neilt lekib merre ohtlikke aineid. Peale selle saab iga eestlane nüüd vrakkide 3D-mudeleid kodusel arvutiekraanil keerutada.

Kogu asi võikski olla edulugu, kui sel ei lohiseks ankruna järel vaidlus, mis ei näita siiani leppimise märke.

„Kui me tulime turule ja näitasime, et oleme ainsad, kes standardile vastavad, hakkas korraga [muinsuskaitse]ametil väga kiire. Siis hakati tegelema make-up’iga,” kirjeldab hanke tagamaid kahele laevale sukeldunud tuuker Rait Kütt.

„Mul on selline tunne, nagu mind oleks täis situtud. Ma saan aru, et Kütt tahaks olla ainuke d’Artagnan selles ringis. See on ilmselt „tõde ja õigus”, ma ei oska muud kosta,” märgib kaheksa aluse uurimist juhtinud Kaido Peremees.

Kaks meest pole omavahel kunagi kohtunud, ent on veidras vaidluses suuresti muinsuskaitseameti sammude tõttu, mille tagamaad on siiani lahtised. Kas tegu oli räpase kokkumängu või piinliku hooletusega?

Kahtlased asjaolud


Tuuker Rait Kütt (48) on impulsiivne ja järjekindel mees. Koos oma kaasa, mehhiklannast allveearheoloogi Lisseth Pedrozaga peavad nad ettevõtet Archaeology Team OÜ, millel on võime vrakke teaduslikult uurida. Pole vaidlust, et akadeemiliselt tasemelt on just Pedroza Eesti kõige diplomeeritum allveearheoloog. Samal alal tegutsevad Eestis veel ainult üksikud, neist kõige kauem Kaido Peremees.

Allveearheoloogia on Eestis sõna otseses mõttes väljavalitute ala. Seaduse järgi on tarvis kõrgharidust arheoloogias, muinsuskaitseameti tegevuslube ja aastaid praktikat, enne kui üldse pääseb töödele konkureerima. Seda põhjusega. Tegelda tuleb inimjäänuste ja muististega, mille käsitlemist õpitakse aastaid.

Protsessi a ja o on muinsuskaitseamet. Viimane tellib niihästi ise allveetöid, annab välja tegevuslube ning kontrollib uuringukavu ja nende täitmist.

Kogu probleemipundar hakkas hargnema kaks aastat tagasi. Kütt räägib, et kui muinsuskaitseamet aprillis 2018 Eesti taasiseseisvumisaja suurimal vrakikaardistamise hankel tema ja kaks teist osalejat ära kvalifitseeris, avastas Kütt registrist, et Kaido Peremehe firmal Tuukritööde OÜ on puudu üks muinsuskaitseameti enda väljastatav luba, mis oli ameti kehtestatud tingimuste järgi töö saamise eeldus.

See on uuringukavade koostamise tegevusluba, mis on Eestis allveearheoloogiaga tegelemiseks seadusega nõutav juba 2011. aastast.

„See on õige tähelepanek, uurin välja, milles küsimus,” nõustub Kütiga toona muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Maili Roio.

Kütt jõudis teema juurde tagasi alles aasta hiljem, kui tööd olid Läänemeres juba lõpufaasis. Enda sõnul märkas ta, et Peremees oli saanud vrakkide kaardistamise eest muinsuskaitseametilt mitu korda rohkem raha, kui tema samas sügavuses tehtud töödelt sai ja kui raamlepingu ülempiirid oleksid võimaldanud. Kütt haistis konkurendi soosimist ja alustas muinsuskaitseameti vastu teabenõuete jada muu hulgas küsimuses, mis ikkagi sai puuduolevast loast.

„Kaks kuud meile vassiti või keelduti dokumente avaldamast. Siis hakkasid asjad välja tulema,” meenutab Kütt.

Järgnev on kogu loo raskuspunkt. Pärast teabenõudeid tuli esile, et päev pärast Küti vihjet võttis Roio keset hankementlust Peremehega ühendust ja palus teha muinsuskaitseametile avalduse, et amet lisaks registrisse tema loa olemasolu kinnitava kirje. See tehtud, kogunes päev hiljem samade ametnike komisjon, kiitis avalduse heaks, kirjutas loa registrisse ja päästis Tuukritööde OÜ diskvalifitseerimisest. Peremees võitis hiljem minikonkurssidel 13 vrakiuuringust kaheksa ja sai muinsuskaitseametilt tasuna üle 193 000 euro.

Roio võttis keset hankementlust Peremehega ühendust ja palus teha avalduse, et muinsuskaitseamet lisaks registrisse tema loa olemasolu kinnitava kirje.

„Et amet hakkab tegema koostööd hankemenetluses osalejaga, on minu jaoks unikaalne juhtum. See on äärmiselt problemaatiline. Tekib sõltumatuse ja erapooletuse küsimus. Mis ajendab hankemenetluse läbiviijat valutama südant ühe pakkuja pärast?” kirjeldab Küti advokaat Raini Nõu.

Kütt ajas jälgi edasi, minnes kaugele minevikku. Talle tundub, et Peremees on olnud muinsuskaitseametile oma mees juba 2008. aastast. Peremehele olevat antud tegevuslube ebaseaduslikult. Näiteks kuigi reeglid ütlevad, et tegevusloa saamise eeldus on nelja-aastane järjepidev töötamine, pikendas amet Peremehe tegevusluba ka siis, kui eelmine oli mitu kuud kehtivuse kaotanud ja luba tulnuks uuesti taotleda. Kütt kogus kokku pika rea asitõendeid ja läks kuriteokaebusega politseisse. Kaebaja väitel andsid ametnikud Peremehele ebaseadusliku eelise, mis lõppes sellega, et teised pakkujaid said kahju.

Amet: loeme, et luba oli olemas


Küti äge võitlus ajas ärevusse ametnikud, muinsuskaitseameti juristid ja isegi peadirektor Siim Raie. Amet hakkas väitma, et hoolimata sellest, et Peremees pole uuringukavade koostamise luba tõepoolest kunagi taotlenud, riigilõivu maksnud ega ka tunnistust saanud, oli tal see olemas õigusjärgsuse alusel.

Nimelt nõudis seadus enne 2011. aastat allveearheoloogilt üksnes uuringute tegemise tegevusluba, aga töö tegemise käigus tuli esitada ka uuringukava. Ameti väitel loevad nad nüüd, et neil, kes on kunagi kavu teinud, on pärast 2011. aastal kavade koostamise eraldi loakohustuslikuks muutumist see luba automaatselt, sest neil on varasem kogemus.

Tõsi, ka üheksa aastat hiljem ei paista säärased load välja registritest ega eksisteeri füüsilisel kujul, vaid üksnes mõtteliselt – ametnike otsusena. Nii saab öelda, et hanke ajal ei väljastatud Kaido Peremehele seega mitte uut luba, vaid parandati üksnes fassaadi, puuduolevat kirjet.

„Kuidas on see õiguslikult üldse võimalik? Haldusorgan ei saa suvaliselt tekitada mingeid konstruktsioone, kus ta arvab, et nii oleks sobilik,” protesteerib advokaat Nõu.

Kogu loos on paksu verd ja üksteise süüdistamist rohkem, kui trükimusta väärib. Eesti Päevaleht taandas end osaliste emotsioonidest ning pani dokumentide ja sõltumatu õigusnõustaja abil kokku sündmuste aegrea põhiküsimuses: kuidas sai säärane asi üldse juhtuda? Kas seaduse täitmine ja tõlgendamine on Eestis mänguline tegevus?

Mis tegelikult juhtus?


Ilmneb, et kogu loo juurpõhjus on muinsuskaitseameti vigade jada ja hilisem katse nägu säilitada.

Nimelt rakendus 2011. aasta suvel uus muinsuskaitseseadus. See kohustas allveearheolooge peale uuringute tegemise loa hankima muinsuskaitseametilt ka uuringukavade koostamise loa.

Siin tehtigi esimene viga. Tuleb välja, et muinsuskaitseamet kinnitas samal ajal loataotluse blanketi, kus uue loa taotlemiseks lahter puudus. Maakeeli öeldes polnud blankett kolm aastat seadusega kooskõlas. Taotleja ei saanudki teada, et ta peaks uuringukavade koostamise loa hankima, kuigi amet oli ise olnud seadusemuudatuse üks autor.

Kui Kaido Peremees läks 2013. aastal oma luba pikendama, märkis ta harjumuspäraselt blanketile üksnes uuringuloa ja sai selle.

Ei saa aru, kust on Küti raevukas viha tulnud

Kaido Peremees, Tuukritööde OÜ juhataja

Mina ei saa aru, mis tema probleem on. Mul ei ole temaga mingeid isiklikke kokkupuuteid. Ma ei saa aru, kust on tema raevukas viha tulnud. Siis kui tema võidab odavama hinnaga hanked, on kõik okei, aga kui keegi teine seda teeb, on nad kindlasti mingit sitta keeranud. Jumal hoidku! See on Eesti vabariik. Siin on igal pool mingi jama, minge ükskõik millisesse hankesse. Ma peaks üle päeva nutma, et kellelgi on kusagil sellised seadused, kuhu mina ei mahu. See on ju elu!

Viis aastat hiljem pööras Rait Kütt puuduolevale uuringukavade koostamise loale tähelepanu võimalikest halvimal ajal. Muinsuskaitseamet oli ühtäkki kahe halva valiku ees: kas diskvalifitseerida Peremehe firma asja eest, milles on süüdi rohkem amet kui Peremees, või kirjutada valdkonna suurim hange korstnasse ja alustada nullist uuesti?

„Küsimus oli tõesti, et kas me peame hanke üldse tühistama. Arutelu juristiga tõi tulemuse, et ei pea,” meenutab Maili Roio (ameti jurist hiljem eitab, et temaga oleks hanke tühistamist arutatud - O.K).

Kiirelt tegid ametnikud oma algatusel ja juristiga läbi rääkimata registrisse kande, et Peremehel on luba olemas – teine viga, mida muinsuskaitseamet tagantjärele kahetseb. „Me poleks pidanud tõmblema hakkama,” nendib ka peadirektor Siim Raie. Ajastust arvestades näeb samm kehv välja.

Ainus, millele amet vaidluses Kütiga tugineda sai, oli udune viide põhiseaduse sättele õigustatud ootusest.

Ameti jurist Merike Peterson ütleb, et osa süüst on ka seadusandjal. Nimelt ei antud 2011. aastal seadust muutes välja rakendus- ja üleminekusätteid, mis oleksid öelnud, kuidas peaks amet ühe loa asendumisel kahega toimima.

Ka muinsuskaitseamet ise ei taibanud olukorda reguleerida. „Eksimused ei ole üllatavad, sest muinsuskaitseamet oli toona mehitatud praktiliselt ainult ajaloo eriala spetsialistidega. See olukord tõi palju etteheiteid juriidilise vormistuse osas,” põhjendab jurist.

Seega ainus, millele amet nüüdses vaidluses Kütiga tugineda sai, oli udune viide põhiseaduse sättele õigustatud ootusest. Kuna riik oli Peremeest alt vedanud, kaldusid nad olukorda tõlgendama Peremehe kasuks. „Nende osas tuli lähtuda õiguskindluse ja õigustatud ootuse põhimõttest – lugeda load antuks endises mahus ehk nüüdsest kahel tegevusalal,” ütleb Peterson.

Muinsuskaitseametnikud ütlevad, et nad pole kuritegu toime pannud ega Peremeest meelega soosinud. „Olukorda saab kokku võtta nii, et käesoleval juhul näivus on halvem, kui asjaolud tegelikult olid.”

Peadirektor Siim Raie hinnangul võitleb Kütt soovist turul üksi tegutseda. Muinsuskaitseamet seevastu tahab tagada vastupidist – et tellijail oleks allveearheolooge, kelle vahel saab valida. Eestis seisab ees allveearheoloogia tippaeg, sest lähikümnendil peaksid algama eeluuringud meretuuleparkide rajamiseks. „Igal juhul meie jaoks on see olnud õppetund,” tunnistab Raie.

Politsei ei näinud eksimust


Loos on veel üks kõnekas lüli. Kütt ja tema advokaat Raini Nõu käisid kaebusega politseis ja prokuratuuris, ent kriminaalasja ei alustatud, sest uurijad ei näinud tõendeid ametnike kuritahtlusest.

Tähelepanuväärne on, et ka muinsuskaitseameti võimalik et seadusliku aluseta otsus uurijate tähelepanu ei köitnud. „Nende detailidega, kellel mingi luba on ja kas on õiguslik alus, dokumentides kirjapandu järgi ei tegeldud üldse,” ütleb Nõu. Tekkis olukord, kus riik tegi vea ja enda sõnul ka uuris seda, aga leidis, et kõik on korras.

„Kokkuvõte on, et nad tegelikult ei tahtnud selle asjaga tegeleda. Küti ettevõte kui kannatanu ei saanudki riigi ega seaduse kaitset. Õiguskaitseorganid ei võtnudki sisulisi seisukohti.”

Mis on selle loo moraal? Riik võib teha apsaka, lahendada selle loomingulise seadusetõlgendusega, aga tähelepanu juhtijale jääb ainult vaidlusrõõm.

Kuriteole vastavaid tunnuseid pole

Mati Ombler, keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht

Muinsuskaitseamet lisas ettevõtte tegevusloale uuringu tegevuskavade koostamise tegevusala ning see toimus kooskõlas majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ja muinsuskaitseseadusega. Muinsuskaitseametil on pädevus tegevusloa väljastamiseks ja loa andmisel on neil ka kohustus veenduda, kas ettevõte vastab tegevuslubade andmise tingimustele. Kriminaalkorras on karistatav riigihanke menetluses kellelegi kavatsetult eelise andmine, muudel juhtudel lahendab kaebusi riigihangete vaidluskomisjon. Selle juhtumi asjaolusid kontrollides jõudis politsei seisukohale, et ameti tegevuses puudusid kuriteole viitavad tunnused.

Kaebus 1009 - Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava

Pressinõukogu otsus 21.01.2021

Pressinõukogu arutas Kaido Peremehe kaebust Eesti Päevalehes 22. novembril 2020 ilmunud artikli “Tuukrite “tõde ja õigus”: muinsuskaitse soperdas ühele osalisele hanke ajal loa, ent pääses kriminaaluurimisest” peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel räägib konfliktist Eesti allveearheoloogias muinsuskaitseameti tekitatud eksimuste tõttu.

Kaido Peremees kaebas Pressinõukogule, et artikli pealkiri sisaldab lubamatut halvustavat väärtushinnangut ja seab tema ettevõttele muinsuskaitseameti poolt antud tegevusloa kahtluse alla ning jätab mulje, et luba on saadud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et artikli sisu selliseks pealkirjaks põhjust ei anna. Samuti leiab kaebaja, et artikli esimene pool kajastab seisukohta, nagu oleks ta tegevusluba ja hankel kvalifitseerumine ebaseaduslik. Kaebaja leiab, et artiklis on asjaolud esitatud selliselt, et see kõik on korruptiivne. Kaebaja leiab, et see kahjustab tema mainet, kuigi tõendit seotusest korruptsiooniga ei ole välja toodud. Kaebaja leiab, et artikkel sisaldab valeväiteid. Samuti ei ole kaebaja rahul eksitava alapealkirjaga “kahtlased asjaolud”, sest jääb arusaamatuks, millised asjaolud on kahtlased.

Eesti Päevaleht vastas Pressinõukogule, et kaebaja nägemus on artiklis esitatud. Leht märkis, et loo ilmumise järel ei võtnud kaebaja toimetusega ühegi väite ümberlükkamiseks ühendust. Leht lisas, et artikli pealkiri ei käsitle kaebaja ettevõtet ja on tõene. Leht selgitas, et artikkel räägib muinsuskaitseameti vigadest, mida amet ka ise tunnistas. Leht lisas, et artiklis ei esitata kaebaja kohta korruptiivseid kahtlusi. Leht märkis, et kaebaja ütles ajakirjanikule telefonintervjuus, et on teise tuukri peale pahane ja loos kasutati kaebaja tsitaati. Leht leiab, et konflikti osapooli on kajastatud tasakaalukalt ja objektiivselt.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Pressinõukogu hinnangul jätavad artikkel, pealkiri ja loo juhtlõik koosmõjus mitmeti mõistetava mulje, nagu oleks kaebaja seotud muinsuskaitseameti tehtud veaga ja vea parandamisega.

Pressinõukogu esimees Gunnar Siiner